MIHKELSON: võidusambast iseenda naba imetlemata

Eestlastele on teinekord kombeks oma naba imetleda. Väikese riigi ja rahvana on raske alati piisavat perspektiivi või distantsi omada. Seepärast kisuvad mitmedki vaidlused meil lehmakauplemiseks, kus sageli jääb kannatajaks üllas idee.

Monument, mis peaks meid ühendama, kipub populistide ja propagandistide kihutustöö tulemusel hoopis eesti ühiskonda mõrasid lööma. Kas pole nonsenss, et pronkssõduri teisaldamine ühendas meid rohkem, kui Vabadussõja võidusamba rajamine.

Nii see ei peaks kohe mitte olema. Ma olen päris kindel, et võidusamba avamise järel võtavad ka kõige suuremad kriitikud selle omaks. Ja mitte selle pärast, et trots pole siin kuigi mõistlik, vaid samba tegelikult päris hea lahenduse ja ka lõppeks hädavajalikkuse pärast.

Tegelikult näitab see vaidlus mitte üksnes eestlaste "arhitektuurilise maitse kirjusust", vaid meie ühiskonnas nappivat enesekindlust ja kokkulepet oma mineviku keerdsündmuste väärikaks meenutamiseks. Ja see ei puuduta üksi Vabadussõja mälestamist.

See on ohtlik, sest ajaloorelv on tänapäevalgi mõne riigi välispoliitilises arsenalis tähtsal kohal. Aga ühiskonna identiteediselgroo painutamist saab just läbi ajaloo väärpeegeldamise kõige paremini teha. 

Sümbolitena rajatavad sambad või monumendid on üks osa iseenda identiteedi tugevdamisest ja eluterve rahvusliku uhkustunde kinnistamisest. Vabadussõja võidusammas on kindlasti just selle funktsiooni täitjaks.