Miilitsad, punkarid ja linnapea
Jah, just nii, sest teie olete minu südames juba küllalt tormi teinud. Kas te arvate, et loojal on hea meel vaadata, kui tema kätetöö mässu tõstab ja õigelt rajalt kõrvale kaldub? Ei ole hea meel! Kui ikka tisler on valmistanud riidekapi ning teinud seda hoole ja armastusega, siis on tal kole näha, kui see kapp korraga peitli ja sae järele haarab ning asub ennast taburetiks nüsima.
Aga teie, üleannetud, seal maa peal just seda teetegi! Nii nagu ma omal ajal lõin metsa sarvilised hirved ja kurjad hundid neid taga ajama, nii lõin ma Moskva kohviku ette punkarid ja tigedad miilitsad neid püüdma. Seda tegin ma selleks, et saaks nalja ning oleks tapmist ja tagaajamist.
Nii oli loomispäevil ja kaua aega valitseski maa peal kord. Punkarid tegid Moskva kohviku ees suitsu ja jõid Varblase kohvikus õlut ning vahel lendasid neile kallale miilitsad ja punkarid viidi Lubja tänava menti. Maailmas oli harmoonia ja oli ka tasakaal.
Aga mis nüüd? Nüüd tikuvad kõik poliitikasse! Kõigepealt läksid sinna muidugi miilitsad, koorisid endalt mundri maha nagu kartulilt koore ja lõikasid siis pea mütsi võrra lühemaks. Seejärel ajasid pintsaku selga ja näed – poliitik valmis! Hakkasid lausa siseministriks ja erakonna esimeheks ja mis kõik veel!
Minu jaoks on see sama, kui rebane lõikaks endal käpad otsast ja kuulutaks, et on nüüd vaskuss. Ei, kullakesed, nii lihtsalt see ei käi! Mina, Jumal, kasutasin loomispäevil rebase ja vaskussi jaoks sootuks erinevat jahu, treisin ja voolisin neid, endal keeleots suurest pingutusest suust väljas. Sama lugu on miilitsa ja poliitikuga. Jüri Pihli oli kerge valmistada, paar hoopi kirvega ja valmis. Aga kui palju vaeva ma nägin näiteks Arnold Rüütliga! Täitsin ta pea selge ja klaari vahukoorega, kõhuõõnde peitsin tillukese masina, mis igal täistunnil ütleb: „Kuku!”, hallid lokid kudusin siidist... Tohutu vahe on miilitsal ja poliitikul ning kui nüüd mõni endine ment arvab, et piisab üksnes vormimütsi ja aju eemaldamisest, siis ta eksib.
Kuna looduses peab valitsema tasakaal ja punkarid jäid ilma miilitsateta otsekui vaeslasteks, siis läksid ka nemad paha peale. Algul üks ees, siis teised järel, putkasid nemadki erakondadesse! Aga see on veel kurvem kui miilitsa parteistumine, sest punkar on oma olemuselt õrn nagu sookurg. Nii habras, et pidin loomise ajal tema eri kehaosad haaknõeltega kinnitama, muidu oleks laiali lagunenud! Ja kui nüüd säärane kaunitar poliitiku mundri selga tõmbab, siis mõjub see nii, nagu oleks kitsetall adra ette rakendatud. Valus on loojal seda enesevigastamist vaadata, väga valus!
Savisaare soov
Ja ega miilitsad ega punkarid pole ainsad patused. Ühel päeval kuulsin: Savisaar palvetab!
Ilmusin põleva Batrakova kujul tema kabinetti ja küsisin, mida ta soovib.
„Issand, muuda mind!” palus Savisaar.
„Ei mõtlegi!” vastasin ma pahaselt. „Sa oled parajalt paks mees oma parimates aastates – miks ma peaksin ilusa asja ümber tegema?”
„Aga mul on elu šanss!” seletas Savisaar. „Kremlis pole valitsejad rahul Moskva linnapea Lužkoviga, tahavad vääritust teenrist vabaneda. Hea ametikoht jääb vabaks! Käisin tsaaridele austust avaldamas ja maad kuulamas ning isakesed andsid mulle lootust! Oskan ju hästi venelasi valitseda, kogemusi on. Ainult üks paha asi – ise olen ma eestlane! Issand, heida armu ja muuda mind venelaseks, siis on Moskva linnapea tool samahästi kui minu!”
„Ei muuda!” ütlesin mina. „Ma põhimõtteliselt ei tee selliseid operatsioone. See on mäss Jumala kätetöö vastu ja peale selle, anna andeks, kaunikesti ebanormaalne.”
„Kui kahju, Issand!” ohkas Savisaar. „Ma nii lootsin... Sinu käes oleks see käinud kiiresti. Niks-naks ja valmis! Nüüd ei jää mul muud üle kui minna selle posija-vanaeide juurde.”
„Mis posija-vanaeidest sa räägid?”
„Tema on kuulus ravitseja, üks tuttav naine andis tema aadressi. Elab Lasnamäel, Miina Härma tänavas. Teeb sukavarraste abil väga odavalt aborte ning eemaldab kääridega soo- ja rahvustunnuseid.”
„Edgar, kallis mees, ära sa sellise eide juurde küll mine!” hoiatasin ma. „Selline teeb su oma urkas kindlasti sandiks. Mul läheb süda pahaks, kui ma ette kujutan, kuidas ta oma kääridega sinu rahvustunnuste kallale läheb. Kas see Moskva linnapea koht tõesti sellist valu väärib?”
„Kuidas siis muidu, loomulikult väärib! See on ju miljonilinn!” õhkas Savisaar. „Seal ikka on, keda valitseda! Oleks rumal säärane võimalus kasutamata jätta.”
„No aga kuidas sa elad siis edaspidi sellise... venelasena? Imelik on ju?”
„Ei ole midagi imelik,” kinnitas Savisaar. „Issand, ole nii hea ja õnnista vanaeide kääre!”
„Ei õnnista,” ütlesin mina ja lahkusin ruumist. Batrakova kustus ja töötas edasi.
