Mikk Pärnits: Võitmine – ühe rokkstaari lugu

Eesti on Kaur Kenderile diskussiooni avamise eest tänu võlgu

„When I’m figh­ting a war there’s no room for sensitivity.”*

Novembris kukkus kultuuritiiki kivilahmakas ja nüüd, kui lainetus vähem pilku hägustab, saab asjast korraliku revüü teha. Paljastus mitu tasandit, mis lainetuse kaudu nähtavaks said. Asjast on hästi palju kirjutatud, kuid see saab nüüd olema definitiivne „sirbikas”. Kaur Kender oli kui Jeesus Kristus, ZA/UM tema apostlid. Nad tulid ja lükkasid juutide templi ümber. „U r fired. Kender XOXO.” Sellise sõnumi said muu hulgas Marek Strandberg ja Doris Kareva. Nägemist, stagnatsiooni promootorid. Tere tulemast, tulevik.

Alles nüüd hakkavad paljud kultuuritegelased oma munasid tagasi saama. Ütlevad mokaotsast, et Kender tegi lahedat asja, tuulutas tuba. Peksis krohvi lahti. Mis viib muidugi meid probleemi ühe tasandini: väidetava sõnavabadust piirava teoni. Otsekohe reageeris kultuuriladvik hüsteeriliselt. Reageeris mitte intelligentselt, vaid emotsionaalselt. Hüpati kõige egot paitavamate teooriate sekka. Paljastus snoobilikkuse ja elitismi tsoon, kus sõnavabadust defineeris mingi ladvik. Sa lihtsalt pidid Kenderit ründama. See oli kultuurne käitumine. Kui su arvamus erines etteantud mallist, siis olid sa pööbel või reformar. Kui sõnavabadus oligi pärsitud, siis tuli see Kenderi vastastelt.