MIKK SALU: Eesti sai suure kohtuvõidu
Eesti jaoks on see väga-väga oluline võit. Vahe algse plaani ja komisjoni kinnitatud arvu vahel on 11,7 miljonit tonni, kvooditurul võiks see maksta 1,5 kuni 5,3 miljardit krooni.* Ja kuna jutt käib viieaastasest kvoodiperioodist, saab teoreetiliselt rääkida lausa kuni 25 miljardist kroonist.
Täpsed summad on muidugi teoreetilised. Tegelikult on CO2 kvootide hind selleks liiga palju kõikunud, et saaks teha täpseid prognoose. Kuid igal juhul käib jutt väga suurtest summadest, suurematest kui kõik suhkru- ja võitrahvid kokku. Aastaid tagasi teenis Eesti Energia CO2 kvootide müügist miljardeid ja miljardeid kroone. Aga näiteks viimasel majandusaastal pidi Eesti Energia hoopiski 434 miljoni krooni eest kvoote juurde ostma – selle tõttu, et Euroopa Komisjon lubas väiksemat kvoodimahtu, jäi neist lihtsalt puudu.
Mis saab edasi? Kas taastub Eesti valitsuse koostatud algne kvoodimaht (24,4 miljonit tonni aastas)? Ei tea. Nii välisministeerium, kes esindas Eestit Euroopa kohtus, kui ka keskkonnaministeerium, kes koostab Eesti kvoodikavasid, ja Eesti Energia on kõik väljendustes ettevaatlikud. Vaatame, ootame. Mingi suurenemine kvootides ilmselt tuleb, julgeb majandusminister Juhan Parts ettevaatlikult öelda. Aga kui palju ja mis ajal, ei taha ka tema ennustada. Nüüd on oluline, et valitsus oskaks tekkinud olukorda Eesti kasuks pöörata. Võita ja kaotada on palju.
Laristada ei saa
Kõige enam võiks võimalik kvoodimahu suurendamine parandada Eesti Energia finantsseisu. Sellega suureneks ettevõtte võime investeerida tuumajaama, põlevkivikatelde renoveerimisse või tuuleenergiasse. Samamoodi kerkiks Eesti Energia krediidireiting. Valitsusel oleks omakorda mugavam Eesti Energiast dividende välja võtta. Ja kui Eesti Energia vähemus-osalus peaks börsil müüki minema, saaks selle eest rohkem raha. Lisakvootide tuleku korral võiks valitsus neid ka lausa ise turul müüa – ootamatu lisaraha, mida lähiaastatel väga vaja läheb. Võimalusi on seega palju ja kvoodimahu suurendamise mõju ulatub kaugele.
Kogu asjal on aga ka teine, keskkonda puudutav aspekt. 1990. aastal paiskas Eesti õhku 42 miljonit tonni kasvuhoonegaase. Tänu Nõukogude rasketööstuse kadumisele ja kommunistlikku majandamist iseloomustava ropu raiskamise lõpule vähenes kasvuhoonegaaside emiteerimine Eestis 2007. aastaks 22 miljoni tonnini. Kyoto eesmärgid olid täidetud, enamgi veel, kvoote jäi niipalju üle, et Eesti teenis nende müügist vahepealsetel aastatel miljardeid kroone.
Isegi kui nüüd tänu Euroopa kohtus saadud võidule taastub mõneks ajaks Eesti jaoks soodne kvoodikaubandus, ei saa sellele igavesti loota. Kui kvootide müügist tuleb lisaraha, ei tohi seda maha laristada, vaid tuleb investeerida puhtamasse energeetikasse.
*Arvutuse aluseks on teadmine, et eelmisel aastal kõikus CO2 kvootide tonnihind 8 ja 29 euro vahel.
