Kahe vennasriigi sünnipäevad paigutuvad ühte aastaaega ja mõlemad pühitsevad oma riikluse 90. aastapäeva. Riikide vanus on aga teistsugune suurus kui näiteks inimeste või puude oma: selle määramine pole alati lihtne.

Soome senat kuulutas 6. detsembril 1917 iseseisvaks 1809. aastast Venemaa koosseisus olnud suurvürstiriigi. Iseseisvuse algus ei olnud kerge. Sellega langes kokku üks Soome ajaloo suurimaid tragöödiaid, mida võitjad esialgu nimetasid Vabadussõjaks ja kaotajad Klassisõjaks; praegu räägitakse aga enamasti kodusõjast (kansalaissota) või “1918. aasta sündmustest”.  Soome Vabariigi algusaastaid tumestasid vastuolud kodusõja võitjate ja kaotajate vahel ning ka eriarvamused kahe rahvuskeele (soome ja rootsi keele) õiguste kohta. Talvesõda (1939–1940) ja Talvesõja “vaim” tähendavad soomlaste jaoks seniste vastuolude sobitamist ja ületamist. Soome vasakpoolsed ei kahelnud vajaduses Nõukogude Liidu agressioonile vastu astuda, samal ajal kui parempoolsed mõistsid rahvusliku leppimise elulist tähtsust.

Katkestatud mälu

Ka Eesti iseseisvus algas sõjaga, aga eestlaste hulgas samasugust lõhet nagu Soomes ei tekkinud – tegemist oli selgelt nimelt Vabadussõjaga. Eesti uus valitsuskord, eriti mõisade rekvireerimine 1919. aastal, pani küll “valget” Soomet kahtlustama eestlasi bolševismis; Konstantin Pätsi kehtestatud eriolukorra ajal aga kritiseerisid Eesti poliitilisi olusid kõige teravamini hoopis Soome vasakpoolsed. Kahe 90-aastase iseseisva riigi võrdlemisel seisneb suurim erinevus siiski selles, et Eesti astus Talvesõja asemel palju pikemale katsumuste rajale. Üheksakümne iseseisvusaasta keskele jäid viis aastakümmet Eesti NSV-na. Praegune Eesti on seetõttu samal ajal nii Soomega ühevanune kui ka palju noorem, alles 1991. aastal iseseisvunud riik.

Vanadus toob endaga tihti kaasa tavadest ja traditsioonidest kinnipidamise, noorust iseloomustab aga nende unustamine või neist mittehoolimine. Vanadusega kaasneb sageli võime oma tegemiste üle mõelda pikka ajaperspektiivi arvestades. Noor mõtleb aga pigem oma tegevuse vahetutele tagajärgedele või, vastupidi, selle seostele abstraktsete ideaalidega.

Riigid on muidugi midagi muud kui inimesed, aga riikidel nagu teistelgi institutsioonidel on ikkagi oma “mälu”, mis sisaldab teavet selle kohta, kuidas on eri olukordadega varem toime tuldud. Eesti omariikluse katkemine katkestas ka selle mälu. Kogemused 1920. ja 1930. aastate alguse demokraatiast on raskesti üle kantavad praegusesse ühiskonnaellu. Eesti ja Soome riigi ning ühiskonna võrdlemine on seetõttu mõnikord nagu võrrelda noore ja keskealise inimese ellusuhtumist.

Mis soomlast eestlaste ja Eesti ühiskonna juures võlub, on julgus, pealehakkamine, dünaamilisus. Eesti iseseisvumine ja välismaailmale avanemine vallandasid tohutul hulgal loovust ja uuenduslikkust.

Eesti kunstnike, muusikute ja kirjanike menu ühelt poolt ning huvi Eesti kui areneva majanduskeskkonna vastu teiselt poolt on põhjustatud mõneti ühest ja samast asjast: seniste mängureeglite vaidlustamisest. On palju neid soomlasi, kes peavad oma ühiskonna- ja vaimuelu seismajäänuks ning tunnevad huvi millegi sellise uue vastu, mida nad leiavad Eestist.

Vaid iseenda hüvang?

Dünaamilisusel on oma varjukülg. Ikka ja jälle peavad Eestist koostööpartnerid leidnud soomlased kogema, et varem koostööd teinud asutus on ümber organiseeritud, selle prioriteedid või võimalused on muutunud või on vahetunud isik, kellega koostööd arendada.

Eestlaste endi jaoks on mõnikord tegemist veel tumedamate varjukülgedega. Uute ideede teostamiseks vajalik energia saab varsti otsa, kui selle toeks ei ole võimalik luua püsivaid organisatsioone, mis võivad arvestada piisavate ressursside olemasoluga tulevikus. Kogu keskkonna ebakindlus teeb raskeks teostada pikaajalisemaid eesmärke. End uue loomisele pühendanud inimesed töötavad aastaid võimete piiril, kuni nendel jaks ühel või teisel viisil otsa saab.

Stabiilse ühiskonna üks omadusi on, et inimesed harjuvad oma elu peale mõtlema pikaajalises perspektiivis. Keskkonna suhtelise ennustatavuse korral võib inimene arvestada, et tema tegutsemine ka muu kui iseenda vahetu hüvangu nimel on lõppkokkuvõttes talle kasulik. See puudutab ka poliitiliste valikute tegemist. Soome ja teiste Põhjamaade ühiskondade suhtelise stabiilsuse üks osa on olnud küllaltki aktiivne sotsiaalpoliitika ning inimeste aktiivsus vabatahtlikes ühendustes.  Puhas ja ilus keskkond, hästi toimivad ja kättesaadavad haridus- ja sotsiaalteenused ning kultuurielu on n-ö avalikud hüved, mille olemasolu sõltub inimeste valmidusest investeerida tulevikku nii maksuraha kui ka oma aega.

Puudulikud mängureeglid

Samast põhjusest tulenevad ka erinevused poliitilises kultuuris. Ebastabiilses olukorras kujuneb poliitikast lühiajalise kasu otsimine poliitikule endale ja tema toetajatele; stabiilsuse korral on olulisem leida kompromisse ja kokkuleppeid eri huvide ja väärtuste vahel, olgu nende esindajad kas valitsuses või opositsioonis. Poliitilise kultuuri mängureeglid saavad kujuneda ainult aegamööda. Mängureeglite puudulikkuse kurvaks näiteks oli Tõnismäel Teises maailmasõjas langenutele pühendatud monumendi teisaldamine ja vägivaldne vastuseis sellele. Raske on kujutleda, et praeguses Soomes oleks võinud valitsus ette võtta midagi, mis sama tahtlikult ja osutavalt ignoreerib ühiskonna ühe niivõrd suure osa arvamusi ja väärtusi, nagu seda olid monumendi paigalejätmise pooldajad. Sama raske on paljusid meediaarutelusid ja Eesti ajakirjanduse igapäevaseid rassistlikke “nalju” ette kujutada poliitiliselt korrektses Soomes.

Siiski kuulusid konfliktid ja teravad vaidlused sümbolite üle Soomes nii iseseisvusmisaegsesse kui ka 1920. ja 1930. aastate poliitilisse ellu. Praegu suhtutakse ka kodusõja kaotajatesse austusega ja kunagine “valge kindral” Mannerheim on tunnistatud kogu rahva kangelaseks. See ei tähenda loobumist diskussioonidest ja eriarvamustest, vaid tihti pigem seda, mille kohta inglased ütlevad “agree to disagree” – kokku leppida selles, et igaühel on oma arvamus, mida vastastikku austatakse. Aeg ja ühiskonna stabiilsus on niisiis teinud oma töö. Küllap toob tulevik ka Eesti inimestele rohkem valmidust üksteist arvesse võtta.

Oodates kahe vennasriigi sajandat sünnipäeva, jääb üle soovida Eestile arengut selles “igava Põhjamaa” suunas, mida on oma välisministriaastatel peetud kõnes soovitanud praegune vabariigi president. Oma isamaale Soomele aga soovin oskust õppida sellest loovusest ja julgusest, mis soomlasi eestlaste juures alati üllatab.

Åbo Akademi ülikooli (Soome) ja Tallinna ülikooli professor Mikko Lagerspetz elab Eestis alates 1989. aastast.