Nädal aega on Tallinnas toimunud homofestival. Pean tunnistama, et ei ole nendest üritustest osa võtnud, kuid näinud olen mõnd festivaliprogrammis olnud filmi. Miks ma siis ise festivalile ei läinud? Sest ma tunnen, et ei ole sihtgrupp ja las see festival olla. Ma ei käi üldse eriti festivalidel, ei teatrifestivalil ega restoranifestivalil ega salsafestivalil ega aeroobikafestivalil. Olen lihtsalt niisama laisk.
Selle suure laiskusega olen ilmselt ka väga salliv. Üldiselt arvan nii, et kuni sa ei trügi minu õuele, tee, mis tahad kui kellelegi liiga ei tee. Ehk siis piitsuta oma abikaasat kui see talle meeldib aga nii et vitsavorpimise helid mu tuppa ei kosta. Lipitse oma ülemuse ees kui see sulle meeldib, aga mitte nii, et see mulle minu töökoha maksma läheb. Tõmba oma autol sumbutid maha ja sõida sellega ringi nii et sinine jutt taga, aga tee seda kuskil karjakoplis omaette. Ma sallin igasuguseid asju, ma sallin homoseksuaalseid inimesi, ma sallin joodikuid ja litse, ma sallin luterlasi ja katoliiklasi ja krišnaiite, ma sallin taimetoitlasi ja lihasööjaid, sallin mootorrattureid ja koeraomanikke, sallin soovahetajaid ja antifeministe, ma sallin jehoovatunnistajaid ja nudiste. Aga ausalt öeldes, ka mulle käib kohati närvidele homoteema tampimine.
Olin kord ühel peol, kus oli äsja kapist välja tulnud homoseksuaalne noormees, kes terve õhtu läbi innukalt kõigile kuulutas, et ta on homo. Lõpuks sai mul mõõt täis ja ma küsisin, kas tal on sellega probleem, et ta on homoseksuaalne. Me kõik kuulsime juba esimesel korral ja palju õnne selle puhul, aga aitab juba leierdamisest. Noormees puhkes nutma.
Siin tulebki sisse üks suuri lõhesid heteroseksuaalsete ja homoseksuaalsete inimeste puhul. Heteroseksuaalne reeglina ei pea valjuhäälselt kõigile kuulutama seda, et talle meeldib vastassugupool. Kõik saavad niigi aru. Ka homoseksuaalsete puhul saadakse ju aru, aga siiski peetakse tihti vajalikuks seda veel üle rõhutada. Siis kui sellele uudisele piisavalt innukalt ei reageeri või kuidagi erilise respektiga ei käitu, võib tulla järgmine teema: sa ei salli mind. Võibolla ei salligi, kõik inimesed ei meeldi ühtviisi. Ma ei salli ka väga paljusid heteroseksuaalseid inimesi. Aga nemad ei tule lunima, et palun salli mind ikka ja kui mitte, siis oled kitsarinnaline ja ahistav.
OMA festivalil esines gaykoor. Küsisin festivali ühe korraldaja käest, et kui mõni koor end heterokooriks nimetaks, kas siis peetaks seda homoseksuaalsete kogukonnas ahistamiseks. Ta jättis küsimusele vastamata. Aga ilmne vastus on jah. Kui keegi teeb heterokoori, siis on see ahistav, kui tegemist on gaykooriga siis mitte.
Laias laastus ma pooldan oma õiguste eest võitlemist. Kohati aga tundub mulle, et see võitlus läheb nii kaugele, et kui ma sellega nõustun, siis kirjutan alla iseenda ahistamisele. Ja mul on tunne, et ma ei ole selle tundega üksi. Homoseksuaalsus on muidugi kaasasündinud ja kui nii on, siis pole sinna midagi parata. Nõuda aga, et seda päris loomulikuks peetaks, siiski minu arvates ei saa. Normist kõrvalekalduv seksuaalsus ei peaks siiski takistama normaalset elu, juhul kui tegemist ei ole kriminaalse hälbega. Ega see, kas inimene jagab voodit vastassoo esindajaga või samasoolisega veel muuda tema ülejäänud inimlikke vajadusi teistsuguseks, niisuguseks, mida peab alla suruma või takistama. Aga ma tahan, et mulle jääks minu õigus mitte sallida ka homoseksuaalset inimest. Ma tahan, et minu käest ei nõutaks automaatselt iga gay aktsepteerimist. Selleni võib aga asi välja viia. Kui ma ütlen mõne heteroseksuaalse inimese kohta, et ta on silmapaistvalt ebameeldiv, siis ei hakkaks mind keegi inimvihkajaks nimetama. Kui ma sama ütlen homoseksuaalse inimese kohta, siis on üldistused kerged tulema - selge, vihkab homosid. Kaugel sellest!
Kuna homoseksuaalseid inimesi on ühiskonnas alati vähem kui peavooluinimesi ehk heteroseksuaalseid, siis pole mõtet oodata, et hirmud kaovad. Hirmud ei kao kuskile, see on täiesti normaalne alalhoiuinstinkt. Võõristatakse normist kõrvalekaldumisi. Senikaua, kuni homoseksuaalsete õiguste eest võitlemine käib homoseksuaalsuse rõhutamise kaudu, ei jõuta kuskile. Mitte nii ei pea ütlema, et ka homodel peaks olema õigus abielluda, vaid nii, et kõigil täisealistel inimestel peab olema õigus abielluda ja oma perekonna moodustamine seaduslikuks muuta. Täpselt samuti peab kõigil täisealistel inimestel olema õigus mitte abielluda. Ja kui ma tahan heteroseksuaalse naisena pensipõlves abielluda oma heteroseksuaalse sõbrannaga, siis ma võin seda samuti teha kui see mõte tundub õige ja leibade ametlik ühte kappi panemine meie elu lihtsamaks muudab. Armastus on maha maetud, toredaid härrasid suure tõenäosusega leida ei ole, miks mitte? Et lõppude lõpuks on seks abielus siiski üks murdosa ja pole ametniku või rahva asi, kas ma elan tsölibaadis, magan abikaasaga samas voodis või on meil eraldi magamistoad. Ja kui tuleb vanuigi veel Prints Valgel Hobusel, kiilaspea hõbevalguses hiilgamas, Kuu kumamas kuklas, siis saab ju lahutada ja uuesti abielluda.
Ja pole vaja tulla rääkima seda juttu, et abielu on mehe ja naise vaheline püha liit. Seni, kuni abiellutakse raha või kodakondsuse pärast ja seda “püha liitu” saab lihtsalt lahutada, ei ole pühaduse jutul mingit mõtet. Ei ole abielu selle garantiiks, et kohe moodustub produktiivne ühiskonna rakuke, kus kasvavad terved ja õnnelikud lapsed, rõõmuks oma vanematele ja uhkuseks isamaale. Oh, jah. Tegelikult peaks üldse abielu mõiste üle vaatama ja kaasajastama.
Ja lõpuks võime eestlastena siiski ohata, et ei ole see midagi nii hull, neid riike, kus homoabielud seadusega lubatud on, on palju vähem kui neid riike, kus seda ei soosita. Aga kas peab alati ootama, millal teised ees teevad? Halvemaks ei muutuks kõikide täiskasvanute abiellumise lubamisest mitte kellegi elu. Paremaks muutuks ehk selle poolest, et oleks üks kana vähem kitkuda ja jääks lõpuks ära see irisemine teemal: palun ole sallivam, miks sa mind vihkad. Ei vihka.
