Miks tasakaalu ei taheta?
Eesti uhkuseallikas ja kinnisidee on eelarvetasakaal, millega ollakse tõesti Euroopa mõistes küllaltki viisakal tasemel. Selle põhjenduseks räägitakse juttu sellest, kuidas õigel talumehel on ikka kulud ja tulud tasakaalus ja see kõik ongi mõistliku majapidamise retsept, mida tuleb laiendada riigile.
Veelgi enam: eelolevatel aastatel, nii palju kui see praegusest rahandusministrist Jürgen Ligist sõltub, ajab Eesti riik eelarve märksa rohkemgi tasakaalu kui eurokriteeriumid seda nõuaksid ja loodab jõuda suisa ülejääki. Ja kui see sõltuks Mart Laarist, kirjutaks ta eelarvetasakaalu põhimõtte selgemalt ka põhiseadusse. Keeruline ette kujutada, mismoodi, sest ega päris tasakaalus pole eelarve pea mitte kunagi – ikka kas pisut üle või alla. Aga see selleks.
Lääs ei võistlegi
Paljudel väliskülalistel on jätkunud komplimente Eesti eelarvekärbete ja tasakaalupoliitika kohta. Neil endal asi paraku nii hästi ei ole ja Maastrichti kriteeriumides lubatud kolme protsendi piiresse mahutavad end vähesed. Huvitav, miks lääneriikide eelarvedefitsiit pole samal tasemel? Kas nad pole võimelised samal moel pingutama? Või veelgi huvitavam: miks nad seda ei ürita?
Lihtne vastus: nad ei tahagi, see pole nende eesmärk. Üks võimalikke seletusi kasvavale eelarvedefitsiidile on kärpimise poliitiline hind. Näiteks Kreekas see kindlasti ongi nii, sest tasakaalustamine tähendab kärpeid, kärped tähendavad rahast ilmajätmist ja see toidab niigi käärivas riigis ebapopulaarsust. Aga see pole piisav vastus. Märksa olulisem ja silmatorkavam põhjus on, et riigieelarve tasakaalustamist keset kriisi peetakse majanduslikult kahjulikuks. Nii otsustajate kui ka õpetlaste tasandil.
Ei, ma ei räägi ainult Paul Krugmanist, Nobeli majandus-preemia saanud New York Timesi kolumnistist, kes ärgitab valitsusi mõtlema majanduskasvule, mitte niivõrd defitsiidile, mis on kasvu puudumise tagajärg. Tema on ju selles seltskonnas niikuinii üks äärmuslikumaid. Defitsiidist ja vastutustundetusest tulenevad probleemid ei ole seal kellelgi tähele panemata jäänud. Kuid arusaam „ära kärbi kriisi ajal, ära tasakaalusta, kui majandus kukub” on läänelikus majandusteaduses üsna tugeval kohal, seda ka sellise parempoolse väljaande puhul nagu The Economist. Kui keegi viitsiks kuulata, siis paneks ta tähele, et Tartu ülikooli majandusteadlased ajavad sama juttu. Aga nad ajavad seda oma lääne kolleegidega võrreldes väga areldi.
Jah, praegu arutatakse Euroopas, millal elavdamine lõpetada ja kas seda tehti kõige õigemal moel. Ja sedagi, mis on elavnemise hind. Kuid mitte seda, kas 2008. aasta sügisest (kui Lehman Brothersi pankrotiga puhkes finantskriis) oleks tulnud iga hinna eest eelarvet tasakaalustada. Vähemalt mitte eriti peavoolu arvajate hulgas. Seega kuulutab Eesti juhtkond end võitjaks võistluses, milles seni on olnud kaunis vähe osalejaid.
Mis juhtuks ikalduseaastal talumehega, kel iga hetk on ots otsaga koos? Ilmselt jääks vili maha panemata, sest ikka on ju aegu, mil välja läheb rohkem kui sisse tuleb.
