Miks te metsavendi ei kutsunud?
Nende 10 000 Eesti inimese jaoks, kes täna 70 aastat tagasi alustasid teekonda Siberisse ja teistele Nõukogude Liidu ääremaadele, mõjub see küsimus kurja huumorina. Tagasi lasti neid alles alates 1950. aastate keskpaigast, kui nad selle aja peale üldse elus olid.
Minu jaoks tekitavad Eesti rahva suurküüditamised oma kannatuste ja jubedusega vastamata küsimuse. See küsimus pole lahtunud isegi vaatamata ajalooõpingutele ega hiljuti loetud selle ajastu memuaaridele „Eesti mälu” sarjast. Kuidas said kaks korda – nii 1941. kui ka 1949. aastal – mööduda küüditamise suuraktsioonid nii segamatult? Mitte kusagil üle kogu Eesti ei toimunud ainsatki nimetamisväärset vastuhakku. Seda vaatamata tõsiasjale, et paljud juba teadsid – kaasavõtjad viivad nad surma.
Ei, küsimus pole aktsiooni ootamatuses ega kiiruses. Tagantjärele on välja tulnud palju juhtumeid, kus vägede liikumisest tehti aegsasti järeldusi ja hoiti end targu eemale. Iseäranis 1949. aastal, kui eelseisev oli juba selge. Ja kui küüditatud olid kokku kogutud, seisid nende vagunid veel tükk aega jaamades.
Abi ei tulnud
Kunagise president Pätsi kantseleiülema Elmar Tambeki mälestusteraamatus „Tõus ja mõõn” on ära toodud hetk, mil küüditatamist ootavad inimesed istuvad Tallinnas sadamas ja Koplis päev otsa loomavaguneis söömata ja joomata ning üks tuttav teeb ettepaneku ajada kokku mõni-kümmend meest, kes teeksid katse küüditatud vabastada.
„Paljakäsi või paari püstoliga ja esimestelt enkavedistidelt võe-tud vintidega tankide vastu! Ei! See oleks hullumeelsus!” vaidles Tambek. „Kuidas tankide vastu?” imestas sõdur Sass.
„Rongide juures pole ühtki tanki.” Järgneb seletus, kuidas tankid oleksid poole tunniga kohal, teeksid puhta töö ning naised ja lapsed saaksid asjatult surma. Kas sellest poolest tunnist oleks piisanud, et pageda, ei saa iial teada. Keegi ei üritanudki.
1941. aasta juunikuus olid Tambeki argumendid ehk isegi mõistlikud. Aga võib-olla isegi liiga mõistlikud. Selleks et vastupanu oleks edukas, peab selles alati olema teatud annus eba-mõistlikkust. Mõistlik inimene hoiab oma nahka liiga palju, et seda kellegi teise eest kaalule panna. Relvi oli tookord tõesti liikvel napilt. Kuid kindlasti polnud neid nii napilt, et saavutada vajalik tulemus vähemalt mõnes üksikus kohas ja päästa mõnedki inimesed Siberist, kus paljud surid niikuinii.
1949. aastal olid metsavennad relvastatud käsitulirelvadega, kohati isegi üsna korralikult ja metsavendluses osales tuhandeid. Bolševikke tunti, ootamatusi enam polnud. Päts ja Laidoner ei sundinud enam eestlasi alandusi alla neelama. Ainus takistus oli Punaarmee ja NKVD tugevus, kuid see tugevus ei saanud olla üle maa ühesugune. Aga metsavendi ei tulnud küüditamist takistama. Ja see nurjumine annab ühtlasi ka hinnangu metsavendlusele. Nii irooniliselt kui see ka kõlab – peale 1939. aasta sügise on eestlastel veel üks pidamata võitlus.
