Miks tegutsevad vanalinnas seaduseta lindpriid?
Nõustun täiesti Allan Rajavee loo järeldusega, mille kohaselt „tegutsevad velotaksod seadusandlikus vaakumis, kus ühelt poolt linn keelab nende tegevust, viidates nõuete puudumisele, teiselt poolt aga ei näe ministeerium otsest vajadust teenuse tõkestamiseks".
Siin on tabatud probleemi tuuma. Paraku muutis aga asja senisest veel segasemaks loos viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) seisukoht, et „suur osa küsimustest on seadustega reguleeritud". Ei ole, vähemalt mitte velotaksonduses! Tõestuseks kirjeldan järgnevalt selles äris valitsevat mudelit.
On ettevõtja X, kellele kuuluvad velo- ehk ratastaksod. Ta annab sõiduvahendi päeva kaupa rendile ettevõtjale Y, ilma vähima vastutuseta selle sõiduki kasutamise eest. Tegu on vaba ettevõtlusega, mida linn reguleerida ei saa!
Ettevõtja Y osutab ratastaksoteenust ega vastuta sõiduki eest, millega ta kliente teenindab. Jällegi vaba ettevõtlus, kus teenuse osutaja määrab hinna ja arveldab otse kliendiga.
Rõhutan: need kaks ettevõtjat on iseseisvad, kumbki tegutseb oma ärimudeli järgi.
Seadustes on lüngad
Praegu kehtivas seadusandluses puudub volitusnorm. Ühistranspordiseaduse § 1 lg 8 annab küll kohalikule omavalitsusele võimaluse reegleid kehtestada, aga täpsemad volitusnormid on puudu. Seetõttu ei saa omavalitsus velotaksode ja nendega teenuse osutajate tegevust reguleerida. Puuduvad ka järelevalve sätted.
Kõnealused sõiduvahendid ei klassifitseeru enamasti jalgrattaks, vaid pisimopeediks, sest nende elektrimootori võimsus on üle 0,25 kw (liiklusseaduse § 2 p 14 ja 56). Pisimopeed on vähemalt kaherattaline sõiduk, mille võimsus ei ületa 1 kv nii elektrimootori kui sisepõlemismootori korral ja kiirus ei ole üle 25 km/tunnis.
Pisimopeedi ei loeta mootorsõidukiks, samuti ei kehtesta liiklusseadus selle laiust. See aga ongi linna jaoks probleem, sest jalgrataste suurim lubatud laius on ette nähtud (liiklusseaduse § 87).
Sõiduvahend linnaliikluses peab olema turvaline nii teenuse osutajale endale kui selle teenuse kasutajale, nagu ka kõigile teistele liikluses osalejatele. Riik pole seni kehtestanud vajalikke regulatsioone, mis tagaks ratastakso reisija ohutuse. Esiteks puudutab see ratastakso tehnonõudeid, ilma milleta ei saa kindel olla, et reisijate ja jalakäijate turvalisus on tagatud. Omavalitsus võib küll omad nõuded kehtestada, kuid järelevalvet teha ei saa, sest seadus seda ette ei näe.
Teine moment: ühistranspordiseaduses (ÜTS) ei ole sätestatud, kuidas teostada ratastaksode kasutamise ja nendega teenuse osutamise üle järelevalvet või kuidas rikkumiste puhul rakendada karistusmeetmeid. Tallinna Transpordiamet kehtestas 2015. aasta suvest vanalinna jalakäijate alal liikumiskeelu jalgratastele ja mopeedidele, mis on laiemad kui 0,8 m (liiklusmärk 321 „Jalgratta sõidu keeld"). Järelevalvet sellest nõudest kinnipidamise üle ehk liiklusjärelevalvet saab teha ainult riigipolitsei.
Kummutame valeväite
Võin kinnitada, et tõele ei vasta MKM esindaja väide eelviidatud artiklis, nagu poleks Tallinnast tulnud ettepanekuid vajalike regulatsioonide kohta. Neid on Tallinna Transpordiamet teinud nii liiklus- kui ühistranspordiseaduse muutmiseks. Samuti on pool aastat peetud dialoogi selle üle, kuidas kõnealust probleemi lahendada, millised seadusesätted selleks sisse viia, et tagada sõiduturvalisus.
Et asi oleks lausa „puust ja punaseks" tehtud, siis sõnastan kaks probleemi:
1. Puudub liiklusseadusest tulenev motoriseerimata transpordivahendi määratlus ja tehnonõuded. Me ei räägi ju klassikalisest jalgrattast, vaid sõiduriistast, millel on lisaks ratastele enamjaolt ka mootor jm.
2. Järelevalve ja sund on võimalik ainult seaduse alusel. Paraku ei anna ÜTS vajalikke aluseid väärteomenetluse läbiviimiseks, kuid järelevalveta ei ole võimalik tagada õigusakti täitmist.
Kui riik kehtestab vajalikud regulatsioonid, ÜTS sätestab järelevalve ja vastutuse kohaldamise alused linnavalitsuse õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest, siis on ka võimalik jõustada linnavalitsuse õigusakt motoriseerimata transpordivahendi kasutamiseks tasulisel sõitjateveol. Seni saab ratastaksode liikumist reguleerida vaid liikluskorraldusvahenditega ning piirata nende liiklemist vanalinna jalakäijate alal.
