Miks unustati Suur Vaikija?
Võib vaielda, kuivõrd siirad on meenutused ja miks sündmuste analüüsimisel sügavuti minna ei taheta, kuid seekord ajalugu vähemalt püüti uurida. Aga üks asi jäi hinge kriipima. Kui juba räägime laulva revolutsiooni ja 1991. aasta augustiputši kangelastest, siis miks oleme harjunud seda tegama valikuliselt? Meenutustes korduvad aasta aastasse ühed ja samad nimed. Samal ajal näiteks hulk kohalikke juhte, kel oma külas oli saatuslike päevade otsuseid eriti raske teha, on jäänud ekraani taha. Lihtinimeste mälestusi on harva kuulda.
Eriti raskelt mõjub ühe tõelise liidri, ajaloolaste suus Suureks Vaikijaks tituleeritud, tolleaegse EKP (Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee) esimese sekretäri Vaino Väljase igaaastane unustamine. Võibolla noortele ajakirjanikele mõjub võõrastavana parteijuhi tiitel, võibolla hukka mõistetud punapartei ise ei tõmba uurima? Ei tea. Kuid ei tohiks unustada, et Väljas juhtis meil nn. uuendatud komparteid. See partei erines kardinaalselt Karl Vaino ja Lembit Annuse erakondadest. Mäletan, kuidas ETV staažikad parteilased, kes igati laulvale revolutsioonile kaasa elasid, tundsid Väljase määramisest siirast rõõmu. Sai ju uuest parteist taasiseseisvumise liikumise kindel toetaja ja võitluskaaslane.
Väljas toodi ju NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei) peasekretäri Mihhail Gorbatšovi poolt Nikaraagua suursaadiku kohalt Eestisse, kui edumeelne perestroika inimene. „Väljas juhtis aastatel 1988–1990 EKP reformimist ja osales oskuslikult ja aktiivselt Eesti iseseisvusliikumises,“kirjutab eestikeelne Vikipeedia. Väljas oli igati uutmismeelne poliitik.
Oleme unustanud, et 16. novembril 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest just nimelt Väljase eesistumisel. Kroonikakaadreist näeme, et tema, kui juhataja käsi tõusis saali ees esimesena ja see andis julgust ka nii mõnelegi kõhklejale. Kui on poolt esimene sekretär, siis kuidas mina vastu saan olla! Teatavasti tunnistas see deklaratsioon Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees ja hiljem hakati seda päeva pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. 1990. aasta märtsis korraldati Väljase juhtimisel Eestimaa Kommunistliku Partei XX kongress, kus nähti tähtsaima eelseisva ülesandena Eesti iseseisvuse saavutamist! On seda vähe?
„Erinevalt neist Paulusteks muutunud Saulustest pole Vaino Väljas pidanud sündsaks jätkata kõrgeis riiklikes ameteis ja pole ta ka ärastamise abil rikastunud. Temal ja ainuüksi temal lasus personaalne vastutus Eestimaa juhtimisel lähimineviku tormilisimail aastail, mis loodetavasti sajandeiks muutsid elu Eestimaal,“ kirjutas Jaak Allik Väljase 80. aasta juubeli puhul Maalehes.
„Just Väljasel temal oli 1990. ja 1991. aastal mängida väga meisterlik roll Eesti iseseisvumisvõitluses. Kui osa täidetud, ei tõmbunud ta isegi mitte kulisside taha, vaid lahkus lavalt. Sirge seljaga,“ kirjutas samas Mati Hint.
Väljase rolli on võimatu üle hinnata. Vähesed teavad, kui tõsiselt arvestas Moskva Kreml ja Kesktelevisioon kohalike parteijuhtide suhtumisega neisse suurtesse muutustesse, mis läinud sajandi üheksakümnendail mitmetes liiduvabariikides toimusid. Töötades keerulistel aegadel „Ostankino“ Teleraadiokompanii korrespondendina ning suheldes päevast-päeva programmi „Vremja“ tähtsate toimetajatega, nägin seda oma silmaga ja kuulsin oma kõrvaga. Vähegi tähtsama loo puhul, nagu näiteks keeleseadus või rahvussümboolika rakendamine, küsiti alati- kuidas suhtub küsimusse vabariigi parteijuhtkond. Et Väljas oli rahva poolel, sain ikka öelda, et partei toetab muutusi. See oli roheline tuli, et repotrtaaž võis saja miljoni vaataja silme all eetrisse minna.
Meenub üks pikk intervjuu Väljasega, 1990. aasta lõpus, mille salvestasime partei keskkomitees, praeguses välisministeeriumi majas. Kogu partei juhtkond seisis ümber esimese sekretäri, et teda toetada. Musta materjali sai kokku üle kahekümne minuti. Lugu koosnes sisuliselt Väljase soolost, ilma vaheküsimusteta. Mees rääkis vene keeles aeglaselt, iga sõna kaaludes ja ilma ühegi eksimuseta. Ainsatki pausi me videosalvestuses tegema ei pidanud. Aga tekst oli äärmiselt raske. Ta rääkis eestlaste omariikluse soovist, mis oli väga keerukas teema ja isegi vale hääletoon võis loo rikkuda. Seda ei juhtunud. Väljas, hiilgava diplomaadina, suutis vabaduse sõnumi üleliidulise vaatajani viia, ärritamata seejuures Gorbatšovi meeskonda. Minule maksti hea materjali eest preemiat.
Ma ei soovi tähtsustada üle üksikisiku rolli ajaloos, kuid olen veendunud, et ilma esimese sekretäri Väljase toetuseta meie iseseisvusliikumisele, oleks seda iseseisvust olnud märksa raskem saavutada. Just see, et ta oli Gorbatšovi meeskonnast, tõi meile palju tulu. Olles tolleaegses Moskvas oma mees, suutis ta palju asju näha hoopis laiemalt, kui meie siin Maarjamaal. Tal on, mida meenutada!
Väljase kirjalikud mälestused paksu raamatu näol ja mõni pikem videointervjuu oleksid lähiajaloo uurimisel äärmiselt vajalikud. Noortel on sellesse kolmekümneaasta tagusesse aega ja toonase parteitöö eripärasse raske süüvida. Nad lihtsalt ei tunne seda elu. Mõnel küpsemas eas ajakirjanikul oleks lihtsam Väljase aega analüüsida ja temaga ühiseid teemasid leida. Võibolla on kellegil see juba teoksil, ma ei tea. Igal juhul meie lähiajalugu lausa januneb Väljase meenutuste järele.
