Putini hilinemiskomme sattus jälle tähelepanu keskpunkti pärast seda, kui ta hiljuti hilines kohtumisele paavstiga. Seda, et Putin hilineb, teavad kõik, kuid miks ta nii toimib? Selle kohta on esitatud erinevaid seletusi. Esimeseks seletuseks võib olla asjaolu, et ta lihtsalt on selline – krooniline hilineja. Taolised inimesed pole ju eranditeks ning lisaks on ka tema endine naine Ljudmilla väitnud, et noorena jäi Vladimir sageli kohtamistele hiljaks. Teise seletusena on pakutud võimalust, et president valmistub sedavõrd põhjalikult kohtumisteks, et tööhoos jätab algusaja märkamata. Taoline seletus on vahetevahel kõlanud tema saatjaskonna liikmete suust ning seda on rahva laiade masside tarbeks tiražeerinud ka sellised ajalehed, nagu „Komsomolskaja Pravda“.

Kuid on veel üks ja tunduvalt tõepärasem seletus: Vladimir Putin sunnib teadlikult ennast ootama. See on vene valitsejate tüüpiline käitumismall, mis asetab arusaamade keskmesse mõiste „au“. See on võimalus näidata teisele poolele, kes on siin tähtsam, ehk kellele kuulub see au. Vene politoloog Dmitri Abramov on selle suhtumise võtnud kokku lausega „kuni vene tsaar püüab kala, võib Euroopa oodata“.

Selle seisukoha kinnituseks räägib ka fakt, et Putin ei lase oodata kõiki sama pikalt. Nii jõudis ta kuninganna Elizabeth II juurde vaid 14-minutilise hilinemisega, aga USA riigisekretär John Kerry pidi teda ootama tervelt kolm tundi, mis on muidugi suhteliselt lühike aeg võrreldes sellega, kui kaua pidi omal ajal Venemaa juhti ootama Ukraina tolleaegne peaminister Julia Timošenko.

Sarnast „hilinemisrelva“ on Vladimir Putin kasutanud ka suheldes omaaegse liitlase Ukraina presidendi Viktor Janukevitšiga, kellega kohtumine hilines neli tundi, kuna naaberriigi president otsustas teel „ootamatult“ kohtuda motoklubi „Ööhundid“ liikmetega.

Nii paistabki, et Putini hilinemised on teadlikult kasutatud relv. Relv, mida hindavad vaid inimesed, kelle arusaamades kujutab maailm enesest vaid lakkamatu võitluse välja.