MIKSER & HANSON: Meie eesmärk on Eesti julgeolek
Riigikaitse on riigisisesest erakonnapoliitikast kõrgemal seisev valdkond. Viimase kümnendi jooksul on kõik Eesti riigikogu koosseisud ja valitsused seadnud Euroopa Liidu (EL) ja NATO kaheks peamiseks välispoliitiliseks prioriteediks. Ja kumbki pole eesmärk omaette, vaid vahend Eesti turvalisuse ja majandusliku ning sotsiaalse heaolu tagamiseks.
Üle-eelmise valitsuse ajal läbi viidud kaitsejõudude reform, selle täiendus eelmise valitsuse ajal ning nüüd käivitunud uus, kindlat NATO liikmelisust arvestav, Eesti kaitsejõudude ülesannete ja struktuuri korrastamine moodustavad ühe loogilise ahela. Käsil on järjekordne etapp Eesti kaitsesüsteemi arengus.
NATO ja EL-i liikmeks olek on parim ja Eesti-suuruse riigi puhul ka ainus viis pikaajalise julgeoleku tagamiseks.
NATO ja EL on andnud Euroopale selle ajaloo pikima rahuaja. EL-i tagatav majanduslik ja sotsiaalne julgeolek pole mõeldavad ilma sõjalise julgeolekuta ja vastupidi. Üksiolemise kibedaid vilju saime aastatel 1939–1940 piisavalt tunda.
Kollektiivne kaitse on NATO jääv põhialus
See pole pelgalt Põhja-Atlandi Lepingu kohustus, vaid ka aastakümnete jooksul juurdunud praktika. Küsimus sellest, kas NATO tuleb meile appi, on esitatud tagurpidi, sest järgmise aasta aprillist meie olemegi NATO – alliansi tegevuse planeerimine käib Eesti valitsuse osalusel. Meie ettevalmistused NATO suunal annavad Eestile sõjalise võimekuse kaasa rääkida ka viimaste aastate jooksul vormi võtnud EL-i kaitsedimensioonis. Sellega on Eesti julgeolekul topeltkindlustus.
NATO kaitseplaneerimissüs-teem toimib Eesti kaitsesüsteemile kui regulaarne auto tehnoülevaatus. Selgete kriteeriumideta võib seal ilmneda varjatud defekte. Alliansi soovitused Eesti kaitsejõudude arendamiseks meenutavad õpetaja Lauri sõnu, et saab teha vähem, aga paremini.
Eesti kaitsejõudude reformi näol ei ole tegemist kaitsejõudude kui terviku vähendamisega – vähendatakse paberil planeeritud reservüksuste arvu. NATO-suunaliste jõupingutusteta oleks Eesti kaitse-eelarve osa SKT-st ilmselt endiselt 1,12%, nagu viis aastat tagasi. Nüüdseks oleme võimelised oma suutlikkust paremini ja realistlikumalt hindama – meenutagem, et kümme aastat tagasi sooviti luua rohkem kui sajatuhandelist struktuuri.
Ekslik oleks arvata, et Eesti hakkab nüüd ette valmistama üksnes NATO kollektiivseks tegevuseks tarvilikke sõjalisi võimekusi ja üksusi – kui Eesti kaitsejõudude üksus on võimeline täitma talle Eesti rahva usaldatud ülesandeid NATO ühis-operatsioonil võõrsil, siis on ta seda enam võimeline tegutsema oma kodumaal. Kui Eesti üksus on koostegutsemisvõimeline USA, Suurbritannia, Taani või Saksa üksusega Bosnias, siis seda enam on ta koostegutsemisvõimeline nende samade üksustega ka Eesti pinnal. Välismissioonidele eraldatav osa käesoleva aasta kaitse-eelarvest on muide ainult 3% .
Reservi tuleb tunduvalt vähendada
Kõikvõimalikud ettenähtavad stsenaariumid, mille puhul on vajalik Eesti kaitsejõudude kasutamine, eeldavad kõrget professionaalsust ja lühikest reageerimisaega. Tänapäevaste ohtude tõrjumiseks pole kohmakas, reservil põhinev massiarmee just kõige tõhusam vahend. See ei tähenda reservi kaotamist, vaid märkimisväärset vähendamist – isegi kui praegu ja nähtavas tulevikus Eestit ja NATO-t otsene sõjaline oht ei varitse, peame olema võimelised tulevikus vajaduse korral taas kaitsejõudude struktuuri suurendama.
Ajateenijate arv peab olema küllalt suur, et kindlustada väljaõpetatud sõjaväelaste juurdekasv, ning samas optimaalne, vabastamaks vahendeid kaitseväe kvaliteedi tõstmiseks. Iga kokkuhoitud krooniga paranevad meie sõjaväelaste väljaõpe, varustus ja olmetingimused. Ajateenistus tänapäeva Eestis ei ole kaheaastane “seene all karauulis seismine” nagu Nõukogude armees – see peab muutuma osaks tarkväe loomise protsessist.
Ajateenistus ei kao ning ajateenijate arv ei vähene ka kohe ja kindlasti mitte enne NATO liikmeks saamist.
Kaitseliit liidab rahvast ja riigikaitset
Kaitseliidu rolli ja rahastamist peab parandama, esitades talle samas konkreetsed sõjalised ülesanded, millest üks tähtsam on kindlasti osalemine vastuvõtva riigi toetuse osutamisel liitlasvägedele.
Eesti riigi kaitse ei alga enam meie riigipiirist, vaid tihtipeale tuhandeid kilomeetreid eemal. Tänapäeva Euroopat ei ohusta enam massiivsed tankiarmeed, vaid ebastabiilsus kaugel laienenud Euroopast. Ebastabiilsus ja kodusõjad tekitavad inimeste, relvade ja narkootikumide laialdast salavedu, mille järelmid võivad mõjutada ka Eestit. Riigikogu mandaadiga rahvusvahelistel rahutagamise operatsioonidel osalemine on ratsionaalne ja ühtlasi ka humaanne.
Julgeolek pole nähtus, mis ühel hetkel “valmis saab” – seda peab kindlustama päev päeva järel – nii Kaitseliidu õppusel Alutagusel kui ka operatsioonidel Bosnias, Iraagis, Kosovos, Afganistanis. Seda õpetab meile poliitiline vastutustunne ning ajalooline mälu. Meil on valida, kas mängida end isolatsiooni või osaleda koos liitlastega uue Euroopa ülesehitamisel ja Eesti ning Euroopa julgeoleku kindlustamisel.
Margus Hanson (Reformierakond) on kaitseminister alates 10.4.2003; Sven Mikser (Keskerakond) oli kaitseminister 28.1.2002–10.4.2003, praegu aga riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees.
