Millal võidame külmetushaigused?
Ehk nagu öeldakse: „Olen külmetunud.” Miks ei tule meditsiin nende niivõrd sagedaste tõbedega toime? Miks ei saadeta neid samamoodi ajaloo prügikasti, nagu saadeti katk? Kas tõesti arstid eelistavad tegeleda huvitavamate asjadega ja sellepärast pole külmetushaigused likvideeritud?
Osa põhjust peitub nende haiguste mitmekesisuses.
„Külmetuse” sümptomid on meile kõigile tuttavad ja üsna ühesugused: peavalu, kurguvalu, nohune nina, köha ja üldine halb enesetunne. Kuid nende sümptomite tegelik põhjustaja pole iseenesest külm, vaid enamasti nakatumine ühega, mõnikord ka korraga mitmega ligikaudu kahesajast eri viirusest, mis kutsuvad esile kõiki neid sarnaseid haigusnähte.
Kõige sagedamini, kuni pooltel juhtudel, on tekitajateks rinoviirused. Sageduselt järgmisena esinevad koroonaviirused – umbes iga kümnes haigestumine – ja kõige sagedasem gripilaadse haigestumise põhjustaja on respiratoor-süntsütsiaalne viirus (RSV).
Siinkohal tuleb meenutada, mis asjad on viirused. Viirused on rakusisesed parasiidid, kes elustuvad peremeesrakus ja hakkavad seal endast koopiaid tootma, kasutades selleks peremeesrakus leiduvat materjali. Viirused võivad sobivas peremeesrakus anda 20–30 minuti jooksul tuhat endasarnast, kes aga pole ideaalsed koopiad, vaid sageli oma omadusi muutnud järeltulijad.
Peale külmetushaiguste on teada-tuntud viirushaigused ka tuulerõuged, ohatis, soolatüükad, konnasilmad, aga ka sellised haigused, nagu Ebola viirus, HI-viirus, kollatõbi, leetrid, mumps ja marutõbi. Kindlasti ei tea me väga paljude nende viiruste olemasolust, mis ei tee meid haigeks, ja on teada, et viirustest võib ka kasu olla. Mõnel juhul aitavad nad kaitsta meid teiste nakkuste eest, see tähendab, et kui organism on juba hakanud võitlema mõne mitte eriti haigeks tegeva viirusega, ei nakatu ta teisega.
Tänapäeval, kui maailm on ülerahvastatud ja reisib palju ning kaubavahetus on kiire üle kogu maakera, on mikroobidel kerge levida. Kui rühm inimesi elab koos, siis kujuneb neil välja n-ö ühine mikrofloora. Nende mikroobide hulgas võib olla ka selliseid, mis võivad võõra haigeks teha. Eestis on kujukas näide Peipsi ääres elavate vanausuliste traditsioon hoida võõras oma toidunõudest eemal, selleks et vältida võõra toodud nakkusi.
Miks hakkavad viirusnakkused rohkem külge just sügiskülma saabudes? Päikesepaisteta, jahe ja tuuline ilm sobib just ägedat ülemiste hingamisteede haigestumist tekitavate viiruste levikuks, eriti siis, kui inimeste organismi vastupanu on vähenenud, nagu juhtub tippvormis olevate sportlastega, aga ka üleväsinutega, suitsetajatega, liigses emotsionaalses või kehalises stressis olijatega.
Viirustevastane kaitsevõime on suuresti pärilik, kuid seda aitab suurendada nii ülemäärase pingeseisundi vältimine kui ka mõnus kehaline pingutus ja karastamine – talisuplejad ju üldiselt nakkushaigusi ei põe. Kui enamik mikroobe kasutab levikuks musti käsi, siis rino- ja gripiviirused levivad põhiliselt õhu kaudu ja nende vältimiseks on vaja hoida ruumide õhk värske, see tähendab tuulutada ja vältida liiga tihedat asustust. Käte sage pesemine siin ei päästa.
Klienditeenindajaid säästab neid ümbruskonnast eraldav klaasist barjäär: kui mõni klient aevastab ja köhibki, jäävad mikroobid barjääri taha. Tavalise hingamisega piisab meetrist, et säilitada enda ümber nakkusvaba ruum, kuid köhides-aevastades võib õhuvoog paisata haigustekitajad kuni kolme meetri kaugusele. See, mis õhus hõljub, kipub pindadele sadenema. Sellepärast oleks mõistlik puhastada nii arvutiklaviatuuri kui ka muid pindasid, nagu ukselinke, mida katsume ja siis näppudega silmi hõõrume. Parimaks peetakse sooja vett ja seepi, sest nagu elu näitab, kohanevad mikroobid tänapäevaste puhastusvahenditega kiiresti.
Kui nüüd vaktsiinitööstusel oleks võlukepike ja nad saaksid kõikide meid ohustavate viiruste vastu vaktsiine toota, kas oleksime nõus end peaaegu iga päev mõne tekitaja vastu vaktsineerima?
Võidujooks kiiresti oma omadusi muutvate viirustega oleks ikkagi ette kaotatud.
Seega jäävad arstid ka tulevikus ravima külmetushaigusi ja nende tüsistusi. Toimib looduslik valik: osa inimesi jääb teistest sagedamini ja raskemini haigeks ning mõned ei jää üldse. Hea tuju ja huumor, jalutuskäik või sörk pargis, seitse kallistust päevas ja saun ning ujumine vähemalt korra nädalas võiksid olla kaaslased, mis aitavad vältida külmetuse lõksu langemist. Lihtsam on võitlus külmetushaigustega ise võita kui oodata kõikelahendavat abi meditsiinilt ja ravimitööstuselt.
