Milleks võõrad sõnad eesti keeles?
1961. aastal ilmunud "Võõrsõnade leksikonis" teatati, et prostitutsioon on kodanlikus ühiskonnas levinud komme müüa oma keha. See definitsioon pälvis kriitikas ja kuluaarides üldise mõnituse ning 1978 ilmunud kordustrükis nii enam ei väideta. Nüüd, kui oleme ligi kümme aastat taas elanud turumajanduse keskkonnas, võiks tegelikult 1961. aasta ideologiseeritud definitsiooni taastada, sest see ongi tõene. Keha ja kõike muud mõeldavat hakati intensiivselt müüma ja ostma alles sotsialismi kokkuvarisemise järel. Sama lugu on võõrsõnade leksikonide või võõrsõnastikega.
Igas keeles ringleb alati mingi hulk sõnu, mis pole päris omad, aga võivad kunagi selleks saada. Neid nimetatakse võõrsõnadeks. Kõige tooremad on nn tsitaatsõnad, kus on algupärase keele vorm täiesti säilinud, siis tulevad traditsioonilised võõrsõnad ja seejärel mugandunud sõnad. Tsitaatsõnade tuumiku moodustavad ladinakeelsed terminid ja väljendid, neile lisandub pisut prantsus- või itaaliakeelset diplomaatilist ja seltskondlikku slängi, tänapäeval aga enamasti ehe inglise keel.
Äsja ilmus kirjastuse TEA "Võõrsõnastik", mis on sõjajärgses Eestis kolmas võõrsõnade kogumik, kui lugeda "Võõrsõnade leksikonide" erinevad trükid erinevaiks teoseiks. Kuuldavasti valmistatakse ette ka kunagise leksikoni uut trükki, aga ilmumisvalmis see praegu küll ei ole. Kaks kunagist korüfeed, Richard Kleis ja Johannes Silvet on mulla all, jäänud ainsana on dr Eduard Vääri, kes aga kuulub staierite, mitte sprinterite hulka. Eesti Keele Instituudis on valmistamisel põhjalikum võõrsõnade andmebaas, mille eeltööd on näha juba ilmuvast "Eesti kirjakeele seletussõnaraama-tust" ja trükkimisel olevast ÕS 99-st ehk tänase päeva õigekeelsussõnaraamatust.
TEA kirjastuse "Võõrsõnastik" on laupäevakutöö oma tudengitest autorite ja kiire üllitamisega. Arvatavasti pälvib ta kriitilisi retsensioone, sest kiirustamine on kiirustamine. Aga ettevõtmist peab siiski kiitma, sest staierite finisheerimist ei jõua keegi ära oodata, ja häda on tõesti suur. Eesti keel on praegu keeltevahelises tõmbetuultes üsna kõikuv. Ei ole tegijate ega väljaandjate süü, et iga sõnaraamatut hakkab kasutajaskond ikkagi käsitama normeerivana. Kes tahab teada täpset tähendust, kes võõrsõna kirjakuju. Olgu tegu mis tahes sõnaraamatuga, ikka hakkavad tarvitajad sellesse suhtuma kui normi: on üllatunud uuenduste üle ja ärritatud vigade puhul.
Siin ei ole koht TEA "Võõrsõnastikku" arvustada, aga tundub, et suuremaid vastuväiteid võib äratada tsitaatsõnade valik. Kui põhiliselt on järgitud "Võõrsõnade leksikoni" märksõnastikku (sealt on vist ka üle kandunud stalinistlik sõna buhhaarinlane, kuigi puuduvad nii mõisted stalinist kui ka stalinism), siis otsustavalt on reformitud tsitaatsõnade kogumit. Paiguti läheb sõnaraamat üle inglise-eesti sõnaraamatuks, sest kuidas teisiti seletada sõnu click ja double-click? Mina lisaksin sinna veel boom ja double-boom ehk pauk ja topeltpauk. Enamiku meie üks- või kakskeelsete sõnaraamatute suurim häda on eesti keele ja selle võimaluste halb näitlikustamine, tegijad ei tunne piisavalt hästi eesti keelt.
On muidugi ka neid, kes Martin Ehala või Tiit Hennoste kombel arvavad, et eesti kirjakeel on olnud rängalt korporatiivne või isegi totalitaarne (mis moodi küll?). Reaalsuses ei ole ilusaid teoreetilisi skeeme ega eesti keele saatanlikult ahistavat karikatuuri, vaid ühe üle noatera kinnistunud väikekeele head ja vead. Mitte eesti keel ei ole võõrsõnalembesem kui soome või saksa keel, vaid eesti keelel pole olnudki muid võimalusi kui "lembe" olla, sest selle keele kasutajaskond on kõigi külaliskommete suhtes olnud juba traditsiooniliselt lahke võõrustaja.
Johannes Aaviku idealistlikud ajad ja aated on ununenud ning piir oma- ja võõrsõna vahel pole tänapäeval vist enam üldse nii oluline, kui veel 20–30-ndail arvati. Vene keele surve tõttu mingi kirjakeele konsensus küll saavutati, aga uus põlvkond, kes polnud tollal läbirääkimistelaua taga, seda kokkulepet ei aktsepteeri. Eesti keel kreoliseerub – selle sõna tähenduse saab võõrsõnastikust siiski tuletada. Kui järele mõelda, siis on tegelikult väga suur asi, kui saame öelda, et meie emakeeles on ka võõrsõnu.
