Millesse eestlane usub?
(1)
Et me ei lähe kaasa vahutavate kuulutajatega, ei nakku maailmalõputeooriaist, ei käi tänavatel usutaganejate verd himustamas. Tõepoolest, harrast tõsiusklikkust või tulist fanatismi kohtab harva. Seda toetab ka statistika, EMOR-i 12 aasta taguse uuringu järgi käib ainult 35% Eesti elanikke kirikus rohkem kui kord aastas, palvega pöördub jumala poole ainult 27% eestlasi.
Kõik oleks kombes, ainult et usutunnistus ja uskumine pole sünonüümid. Kui uurida, kui palju hinnanguid langetatakse kaine analüüsi tulemusel, kui palju aga uskumustest, kommetest ja eelarvamustest lähtudes, siis on karta, et irratsionaalsus on ratsionaalsusega täiesti konkurentsivõimeline. Julgen väita, et eestlane on umbes sama usklik kui mis tahes teine rahvas. Lihtsalt usu objekt pole nii konkreetne. Tühik, mille on jätnud kodust lahkunud jumal, täidetakse muu sisuga.
Milline on siis eestlaste tavaline käsitlus jumalavallast? Pelgalt 22% meist usub isikulist jumalat, küll aga usub 50% „taevalikke” üleloomulikke jõude. Viimaste presidendivalimiste aegu küsiti kõigilt kandidaatidelt, milline on nende suhe jumalasse. Ainult Ene Ergma vastas šikilt, et temalt kui astronoomilt sellist asja küsida on enam kui kohatu. Ülejäänud kolm kandidaati aga arvasid, et nad pole küll tavamõistes usklikud, aga kindlasti spirituaalsed inimesed. Valge habemega vanameest, kes kõlgutab pilve piiril jalgu ja sülitab lihtsurelikele kaela, muidugi ei usuta, küll aga seda, et on olemas mingi kõrgem vägi, mis meid suunab. Meie peavool ongi selline ebamäärane ja ettevaatlik religioossus: noh, jätaks igaks juhuks akna irvakile, et mine tea... Aga igal nädalavahetusel ei viitsi küll kirikus külmetamas käia.
Kohustusteta pühapäevausk
Viimane asi, mida tahan teha, on halvustada tõsi-usklikke. Midagi väga ilusat on inimeses, kes on oma elu pühendanud kõrgema eesmärgi püüdlemisele – omakasupüüdmatule abistamisele ja kaastundele. Kes elab kasinuses maise ja taevase armastuse piiril, et leida enesele lunastus ja rahu. Vaadakem kas või vaikseid munkasid praegu Artises jooksvas filmis „Jumalatest ja inimestest”. Millest tahan kõneleda, on Eestis kaunis levinud pühapäevausk, mis tegelikult ei kohusta uskujat mitte millekski.
Trendikad on usundid, mida me pole vanavanematelt päranduseks saanud, vaid suveniirina turismireisilt kaasa võtnud. Mis ei nõua regulaarset praktikat – annetusi, misjonitööd ja palvetunde –, vaid mida saab viljeleda hobi korras, millal isu peale tuleb ja niipalju kui rahakott võimaldab, ilma eluviisi radikaalselt muutmata. Mis jutlustavad abstraktse armastuse ja lunastuse asemel isiklikku täiustumist, tasakaalu leidmist, valgustust. Budism, tantrism, transtsendentaalne meditatsioon. Teosoofia ja jooga. Luule Viilma „Ellujäämise õpetus”. Me kinnitame enesele, et see on pigem eneseabi kui religioosne ajupesu. Et see ei muuda meie isiksust, vaid ainult täiendab seda.
Mugava inimese filosoofia
Ei saa alahinnata elamisõpetuse abistavat mõju nii iga-päevaste valikute langetamisel kui ka eksistentsiaalsete painete leevendamisel. Konkreetsed juhtnöörid ankurdavad kindlate veendumuste külge elustiilide ja ideoloogiate ulgumerel, vabastavad kohustusest ise endale maailmapilt kokku panna, oma tegude tagajärgi ja kõrvalmõjusid ise analüüsida, kahelda ja kõhelda. Sinu eest määratakse ühiselusuhted ja pannakse paika moraalikoodeks. Koos igapäevase leivaga jagatakse meile igapäevast kindlust. Et kui teised juba niiviisi mõtlevad ja tunnevad, ju see siis on õige. Usk on mugava inimese filosoofia.
Ühtlasi aitab see meil paremaks inimeseks saada. Ta veenab, et eksisteerivad puhtad ja puutumatud ideaalid, sellal kui meie elu on vaid varjude mäng koopa seintel. Kui sa usud millessegi või kellessegi, siis ei soovi sa kõige taga näha eetilist relativismi, kokkuleplust ja ideaalide konstrueeritust. Kui elatakse kaasa meie oma tippsportlasele rahvusvahelises konkurentsis, ei taha keegi kuulda, et 90% maailmast pole sellisest alast kuulnudki, või kui tules on Eesti eurolaul, ei soovi me teadvustada, et haritud eurooplane peab kogu Eurovisioni naeruväärseks palaganiks. Need mõrud tõsiasjad meenuvad alles siis, kui meie vahvatel poistel ja tüdrukutel hakkab seal kaugel viltu vedama.
Kui me võtame valijate suhtumise poliitikutesse, siis näeme sageli, kui hägustunud on piir usalduse ja usu vahel. Adolf Hitler ütles kord, et ta ei taha, et teda mõistetaks, vaid et teda usutaks. Olen kaugel sellest, et võrrelda Eesti parlamentarismi totalitaarse ühiskonna äärmusliku isikukultusega, aga midagi on siiski sarnast. Usaldus on ratsionaalne suhe: me usaldame oma hääle poliitikule, kelle sõnades pole põhjust kahelda, sest inimene on tõestanud, et ta vastutab oma sõnade eest. Ta teab, et usaldus on kasvav-kahanev poliitiline kapital, mida kurjalt ära kasutades võib temast saada poliitiline laip.
Kui mängus on usk, siis ei tähenda see usalduslimiit enam midagi. Sel juhul me usume temasse, mitte teda. Me usume sportlast ka siis, kui enne on skandaali summutatud valede võrguga, me usume poliitikut, kuigi kõik objektiivsed tõendid räägivad tema vastu. See, kes usub, klammerdub ise demagoogia külge, millega oma usu objekt puhtaks pesta. Sest kui kaob usaldus, on tulemus vaid pettumine, aga kui kaob usk, on oht, et variseb kokku kogu isiklik maailm. Tulemuseks on nihilism – kahtlus, kas üldse eksisteerib mittemateriaalseid ideaale ja eetilisi imperatiive, millele toetuda. Ümberringi on kõlbeline mädasoo ja inimesed jagunevad egoistlikeks manipuleerijateks või manipuleeritavaks lambakarjaks. Seetõttu hoitakse oma usust kinni ka siis, kui kõik asjaolud räägivad selle vastu, kui ajavaim ja terve mõistus näitavad, kui iganenud on üks või teine usukuulutus. Uskliku lõppargument pole kunagi ratsionaalne, vaid dogmaatiline. Kui juhtute mõne tänavamisjonäriga skolastilisse vaidlusse, siis ebamugavate küsimuste peale toob ta varem või hiljem välja argumendi: „Nii on ju kirjutatud.” Samamoodi kaitseb oma veendumust Savisaare-usku pensionär, Laari-usku rahvuslane, Ansipi-usku ettevõtja või alaväärsuskompleksis spordisõber: „Aga ta ju ütles nii...” Eks ta ole, usk autoriteedi ilmeksimatusse on meil üks levinumaid ebauske.
Sammaldunud dogmaatikat leidub kõrimulguni ilma suurema usulise tagapõhjatagi. „Sest kirjutatud on ju nii”, „see on keelatud sellepärast, et see pole lubatud”,
„igasugune isetegevus tuleb ära keelata!” võib sulle öelda nii kalasilmne ametnik linnavalitsuses, põhiseaduse-fundamentalist Nõmme raadios kui ka põline kasvatajatädi kesklinna lasteaias. Olgugi et kahtlemine ja arutlus kui edasiviiv jõud imbub pisitasa ka kõige konservatiivsematesse ringkondadesse. „Kahtlus võib olla võimas side ja püsiv nagu kindlus,” kuulutab progressiivsete vaadetega katoliku preester John Patrick Shanley näidendis „Kahtlus”. Kahtled, järelikult tunnetad. Otsid, järelikult leiad.
Lõpetuseks väike loetelu asjadest, millesse eestlane usub:
•• Eestlased on eriline nõiarahvas. Sensitiivid, hiietargad, ennustajad – jah, tänapäeval nõiad enam luuaga ei lenda, nüüd nad ravivad vähki, alkoholismi ja liigset kehakaalu, võtavad maha needusi, vabastavad energiavampiiridest ja kanaliseerivad hauataguseid hääli. Autoriteeti lisavad pseudoteaduslikud mõisted „kvantfüüsika”, „alfatasand”, „molekulaarne mälu”, „mittemateriaalne energia” ja „negatiivsed võnkesagedused”. Sisekujundust suunavad pendel ja nõiavits, kristallid kaitsevad kolesterooli eest, püramiidides ei lähe leib hallitama ja kosmiline energia tulvab meie tšakratesse. Üle kolme numbri troonib Õhtulehe esiküljel keegi pannkooginäoga ennustaja Elmar, Kanal 2 uudistemagasini ilmateatele järgnevad aga horoskoobiuudised.
•• Alternatiivsed teooriad ajaloo ja valitsemise kohta. Kõik, mis siin sünnib, toimub kellegi tahte läbi. Parvlaev Estonia lasti meelega põhja ja pääsenud tunnistajaid hoitakse kusagil kinni. Kogu iseseisvumise stsenaarium toimis KGB ja isamaalaste salastsenaariumi järgi. Kes on tegelikult Ilves, Meri, Rüütel? Kuidas kujundavad Eesti poliitikat trilateraalne komisjon ja muud vabamüürlikud ühendused? Usume, et suhkru hinna tõus on meelega ellu kutsutud, et euroga on varsti krõš-ka, et Vene kapital on valitsuse ära ostnud.
•• Talupojatarkus. Eluterve skepsis, mis sunnib meid uhkusega ütlema, et me oleme immuunsed kõikide uskude, trendide, ebauskude vastu. Ühtlasi vindunud konservatiivsus, olemuslik umbusk kõige uue ja teistsuguse, visionäärse ja formaadivälise vastu. Teeme ikka nii, nagu alati on tehtud, teeme samasuguseid telesaateid nagu kogu maailmas, teeme vaese-mehe-Hollywoodi stiilis kino. Kunstis piisab meile Wiiraltist, Tauno Kangrost ja Jüri Arrakust. Pole meile vaja siia neid värvilisi, multikultit, toleraste, performance’i-kunstnikke, pedesid, üksikemasid, sotsialiste, tühitargutajaid, kes vastutavad rahvuskehandi allakäigu eest. Talupojatarkus ütleb, et maksumaksja rahakotil parasiteerijad tuleks kohe saata paranduslikele töödele.
•• Eestlane usub, et tema lapsed on eriti talendikad. Me tungleme hüsteeriliselt koolikatsete vahet, pistame oma järglasi eri trennidesse, eelkoolidesse, kursustele, Oxfordi, Harvardisse. Ainult nii garanteerime oma järglasele konkurentsivõimelise elu. Kui ta saab koolis hästi hakkama, siis on ta tark, usin ja sihiteadlik, kui aga kukub välja, siis on ta liiga nutikas, et mahtuda meie iganenud koolisüsteemi. Kui laps kasvab vanemal üle pea, siis on meil indigolaps, kellel on missioon ehitada hoopis uutmoodi tulevikku.
•• Usk oma majasse kesklinnas, paksus metsas, mere ääres. Oleme valmis end eluks ajaks kapitalikonsortsiumitele maha müüma, et lõpuks seista paljajalu ridaelamuboksi aialapikese tehismurul ja õhata: „Siin ta on, meie Vargamäe!”
•• Usume oma kangelastesse, isegi kui nad porisse kukuvad. Suusakuninga süütuse tõestamiseks loome internetikommuune ja korraldame kummalisi riitusi. Kusjuures meie kangelane pole kangelane ainult oma saavutuste pärast ega ka üleelamiste tõttu, vaid ta on ürgeestluse ideaalkuju. Tõsine töömees ja tahtejõuline rühkija, kes räägib vähe ja konarlikult ega armasta meedias kekutada. Raskel hetkel mahalöödud pilk ja pärlendav pisar silmanurgas, ei mingit loba ega sentimentaalsust. Usaldusväärne! Nii mehise inimesega on nii lihtne end samastada. Ta on meie kõigi märter suurte vandenõus kõige eestlaslikuma eestlase vastu.
•• Usume, et ainult eestlane olla on uhke ja hää. Paljud väliseestlased usuvad, et Eesti pole ikka veel vaba ja nemad seal kaugel on ainsad priiuse tungla kandjad. Kodu-väliseestlane Jüri Toomepuu usub, et ainumas viis okupatsiooni lõpetamiseks on võtta kõikidelt muukeelsetelt Eesti kodakondsus ära ja neid massiliselt Eestist välja saata.
•• Me teame, et Eestil on maailmas eriline koht. Sest me oleme väike, kuid suure potentsiaaliga rahvas. Nagu Aatomik. Me ei väsi meelde tuletamast, kuidas võitsime suurt Venemaad Vabadussõjas. Iga eestlane ostis nõukaajal inimese kohta kõige rohkem raamatuid. Meie rajasime Skype’i ja Hansapanga. Meie võitsime Eurovisioni. Meil on Palusalu, Nool ja Šmigun. Lennart Meri – kõige vaimsem president. Hemingway on meid maininud, Oksanen kirjutas meist terve raamatu. Kui ka Eestit kusagil maakolkas ei teata, siis on see vähese selgitustöö vili. Seetõttu tuleb panustada Eesti tutvustamisse, arengukavade koostamisse, Eesti märkide leiutamisse, kultuuripealinna, kultuurieksporti. Eestlase loodul on ainult niipalju väärtust, kuipalju seda maailmas teatakse. Arvo Pärt heliseb igas rinnas, Neeme Järvi dirigeerimisel muidugi. Jaan Kross vist sai kah Nobeli? Või kui ei saanud, siis tundub, nagu saanuks.
•• Kõige selle tipuks usume, et siit tuleb maksku mis maksab minema pääseda. Et meie palgad on kusised, karjääriredelid lühikesed, kliima kõle ja inimesed tuimad. Me ei naerata üksteisele trammis ega lobise sundimatult kassapidajaga. Tegelik elu toimub kusagil mujal. New Yorgis, Berliinis, Londonis. Isik, kes lausa patoloogiliselt vihkab Eestisse saabuvaid immigrante, võib uhkeldada, et „Soome ehitajaks või Iirimaale hanekitkujaks võib minna iga mats. Kurat, aga kui saaks Norrasse töötu abiraha peale, vaat kus siis oleks alles elu! Ehh?”.
