Minast, mitteminast ja mitmik-identiteedist
Seda vajadust on kõrgel tasemel välja öeldud juba mitmel korral. Viimati Jaak Aaviksoo oma palju vastukaja tekitanud Diplomaatia artiklis. Enam kui aasta tagasi (16.01.10) aga Rait Maruste EPLis ilmunud artiklis, kus ta kutsus üles diskuteerima „uusi“ ja „vanu“ eestlasi ühendavate väärtuste, rahvuslike sümbolite jm üle, leides et me oleme liiga väikesed, et lasta nii olulistel küsimustel, kui riiklik identiteet isevoolu kujuneda: „Ruumi rahvusteadvuse sihipäraseks edendamiseks ja ajakohastamiseks näib veel olevat.“ Rahvusteadvuse sihipärane edendamine on sama, mida sotsiaalteadlased nimetavad identiteedi konstrueerimiseks ning Aaviksoo „informatsiooniliseks enesemääratlemiseks”. Seda, et antud protsessis mõningaid aspekte üle- ja teisi alahinnatakse, on vana tõde. Omaette küsimus on, kas seda peaks heaks kiitma ning mis aspektides on väike vale lubatud.
Etnilis-rahvuslikku identiteeti võib jagada ühelt poolt kuuluvus- ja uhkustundeks oma grupi, selle kultuuri, ajaloo ja kommete üle ning teisalt eristamiseks – gruppidevaheliste piiride rõhutamiseks ning oma grupi eelistamiseks. Ehkki üldiselt arvatakse, et oma grupi üle on uhkemad need, kes ka enam piire tõmbavad, siis reeglina pole uhkus- ja kuuluvustunne eristamisega seotud. Valetamise – ilustamise juurde tagasi tulles, kui ülistame oma laulupidude suurust ja jaanitule kõrgust või veel parem, oleme uhked vene nimega jalgpallurite hea mängu üle, siis võime kellelegi kahju tegemata ka tule kõrgemaks ja väravad ilusamaks maalida. Kui aga tõstame ajaloos esile vaid konfliktseid suhteid venelastega ning näeme seejuures vaid oma tõde (mis meie arvates ongi ainus ja õige), siis tekitab meie identiteedikujundus vastureaktsiooni, mis võib pikas perspektiivis meile endile kahjulikuks osutuda.
Kuid rohkem kui tõest või valest, tahtsin ma rääkida riiklikust identiteedist – sellisest ühtekuuluvustundest, mis seoks omavahel kõiki eestimaalasi ja ka neid Eesti päritolu inimesi, kes ajutiselt või alaliselt mujal elavad. Politoloogid rõhutaksid kindlasti kodakondsust ühise identiteedi alusena, kuid psühholoogilised uuringud näitavad, et kodakondsus pole ei piisav ega ka ilmtingimata vajalik tingimus, et tunda emotsionaalset seotust Eestiga. Aaviksoo väidab, et identiteedi “tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus. … Teisele kohale asetuvad meie sümbolid, need, mis meid iseloomustavad ja mida oleme ise kultuuri ja kogemuse kaudu tõstnud kõige kõrgemaks väärtuseks…” Need kõik on kindlasti olulised identiteedi karakteristikud, kuid olles ise nii eestlaste, eestivenelaste kui väliseestlaste identiteeti juba ligi 20 aastat uurinud, võin väita, et eestlaste identiteedis on esikohal hoopis maa, ehk nagu üks intervjueeritav seda väljendas: “Ettekujutus ühest kogumist, mida võib ühe niisuguse sõnaga kokku võtta, nagu kodumaa, või mis Eestimaaga võrdsustub minu jaoks. …, alates oma krundist või õuest ja lõpetades terve riigiga”. Teiseks tuleb armastus ja uhkustunne oma rahva, selle kultuuri ja ajaloo vastu ning kolmandaks keeleoskus ning selle väärtustamine.
Eesti venelaste jaoks on Eesti riigiga ühtsustundes oluline võimalus Eesti identiteeti jagada: olla korraga venelane, eestlane ja eurooplane. Eriti selgelt ilmneb selline mitmikidentiteet neil, kes valivad enda enesemääratluseks eestivenelane, keda on Eestis elavate venelaste hulgas ca 1/3. Mina ja mittemina vastasseis, mida Aaviksoo peab universaalseks ja olemuslikuks on selle grupi puhul ilmselgelt ületatud. Üle 90% väliseestlastest ja eestivenelastest peavad kahte etnilisse gruppi korraga kuulumist võimalikuks, eestlastest ja nendest Eesti elanikest, kes ennast venelastena määratlevad, arvab nii ca 73%. Seega võiks mitmekultuurilisuse ja mitmikidentiteedi (just inimese tasandil) seada üheks Eesti riigiidentiteedi põhiväärtuseks, mida enamik peab võimalikuks ning suur osa hädavajalikuks, selleks et ennast selle riigiga siduda.
Küsides, mida tähendab eestlaste puhul mitmekultuurilisus, tuleb esimesena meelde Gustav Suits oma kuldse lausega: “... aga saagem ka eurooplasteks!” Teiseks tähendab see eestlaste puhul valmisolekut oma identiteeti jagada: pidada eestlasteks ka neid, kes tahavad eestlased olla, isegi kui nende keeleoskust ei saa hinnata hindele 5 ning nende vanemate päritolus on vene ja ukraina verd või elavad nad juhtumisi Kanadas. Kokkuvõttes tähendab see ennekõike avatust, mis ellujäämisstrateegiana tundub paljudele võõras. Tahaks ju selle vastu, mis näib ohtliku mitteminana kaitseasendi sisse võtta. See tähendab ka teadlikku identiteedikujundust, mille hulka peaksid kuuluma kakskultuurilised lapsed Aabitsas, eestivenelastest või maailmaeestlastest kirjanike, jalgpallurite, maadeavastajate, teadlaste, heliloojate… saavutuste esiletoomine ja seejuures nende mitmekultuurilisuse rõhutamine.
Lisaks mitmekultuurilisusele on aga veel asju, mis eduka identiteedikujunduse tagajärjel võiksid moodustada Eesti riigiidentiteedi tuumiku. Need identiteediaspektid on suhteliselt sarnaselt olulised nii eestlastele, siinsetele venelastele kui väliseestlasele: uhkus Eesti ja eesti elanike saavutuste üle; seotustunne Eesti maa ja loodusega; teadmine, et Eesti on väike, kuid edukas maa ning riiklikud tähtpäevad. Just nende aspektide üle rõhutamist ning vastanduvate aspektide vähetähtsustamist selleks, et kujuneks kaasav ja avatud Eesti identiteet, nimetaksin mina parimaks enesekaitseks potentsiaalsetes infokonfliktides.
(Loe täpsemalt Eesti avatud identiteedi uuringust Tramese märtsi numbrist: www.kirj.ee/trames )
