Integreerisime õppetöösse näiteks Eesti suurkujusid ja suursaavutusi. Hiljem oligi mul võimalus 4.-6. klassi emakeeleõpikute autorina oma nägemusi realiseerida - ja edukalt, enda arvates efektiivselt. Õpikusse said sisse nt Eesti ajaloo suurkujud, sh meie suured baltisakslased. Mõnes peatükis rõhusin rahvustundele ekstra. Toona tundus see vajalik. Õhus oli vajadus ärgitustöö järele. Mitte ainult eesti õpilased, vaid eestlased üldse paistsid toona rahvustunde poolest keskmisest loiumad. Hiljuti läks sama õpiku käsikiri redigeerimisele uue õppekava nõuete järgi. Ühtlasi lugesin üle toonased rahvuskasvatuslikud lõigud. Nüüd tundusid kategoorilisemad neist juba tarbetud, ajale jalgu jäänud, veel enam - lausa ohtlikud. 

Eesti tänapäeva ühiskonnas on rahvuslik eneseteadvus tõusnud väga kõrgele tasemele, sh õpilaste seas, nii kõrgele, et seda omakorda tagant õhutada tundus õigustamatu. Vaevu hõõguva söekillu peale süütevedelikku kallates ei juhtu ilmselt midagi ohtlikku, kuid elujõus tulle ei tasu enam süüteainet lisada. Juhtisin selle asemel hoopis tähelepanu vajadusele sallida enda ümber rahvuslikke ja kultuurilisi erinevusi. Viimastel aastatel olen pidevalt ikka ja jälle sattunud mõttele, äratabamisele, et Eesti ühiskonnas on eesti rahvuslikku eneseteadvust, rahvustunnet, rahvuslust juba liiga palju.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
3 € Osta päevapilet
Tutvu maksevõimalustega >>