Kosutav mahl, kevade maitse. Kikas kireb kevadiselt, kanad munevad nagu kuulipildujast ning mudaja jääsupi seest küünitab välja lumikelluke. Varsti relvastab kogu Obinitsa end labidate, viklade, hangude ja kärudega, ostab kohalikust poest mulda (!!!) ja aiatöö hakkab.
Täna tuli Tartus käia. Pesamuna, kes sündis juba onuna, saab mängida oma õe (minu vanema tütre) poegadega. Lusti on laialt. 

Käiakse laste mänguväljakul ja turuhoones. Hapukurke müüb seesama müüja, kellelt ostsin juba paarkümmend aastat tagasi. Tütar teeb peedisuppi.

Kodus lähen veispukki. Meie Meremäe vallal on vastne käre vallavanem Järvelille Rein, korraldab kunstide nädalat valla 90 aasta juubeli puhul. Kuulan ühe kõrvaga seto muinasjuttu, mida loetakse pojale. 

T: Teatripäeva tähistasin uue näidendi kirjutamisega. Seekordse näidendi pealkiri on „Kolm hinnapakkumist” ja selles langetab komisjon otsuse, kas mahehanikarjuseks saab Karu, Susi või Repän. Kuskil jagatakse teatri alal auhindu, aga ei viitsi telekat ega raadiot lahti keerata. Küll
homme selgub. Kui kõikaeg järge ajada, mis kuskil toimub, kuna siis luua jõuab?
Poeg oli joonistanud sinililled multifilmi „Krtek” stiilis. Ilusad. Varsti on neid metsa all ka. Hea, et elan maal.

Kuis linnas elades kuulsin just märtsis ööpäev läbi tärkava maa kutset! Olen ärkamise keskel. Kui ainult vesi ja muld jääks puhtaks.

K: Priksi Kristjan sai muusikalavastusõ heliloomingu preemia. Pido „Peko” lavastusõ mäe pääl kah. Näe, meelest läks ära, et kirjutan eesti keeli, mul siin põlisel omakultuurimaal ei lähe eesti keelt suurt vaja. Miks ma üldse kunagi hakkasin oma keelt ja kultuuri edendama? Nägin üliõpilasena dokfilmi kahest kamassist (meie kaugem sugulasrahvas). Naine rääkis pärast mehe surma oma keelt jumalatega, sest kellegagi polnud enam rääkida.

Minu riigikene paneb mu lapsed või lapselapsed sinna seisukorda, et juba teist korda ei arvesta rahvaloendus võrokesi ja teisi paikkondlikke identiteete. Aga minu emakeel pole mingi murrak ega keelekuju.

Maailm keeb, laste pääle valatakse kogunenud talveängi välja. Ersadel-mokšadel on komme, et varakevadel, kui jõelt jää murdub, heidab kogu küla rõivad seljast ja hüppab jääsupi sisse ujuma, et pesta endalt talvetaak.

Meil on looma- ja looduskaitse paremal järjel kui laste, naiste, meeste – inimkaitse. Kedagi ei huvita, keegi ei aita, kui lahutavad vanemad üksteise tagant lapsi ärandavad. Mis saab lastest, vanematest, tulevikust? Kes kaitseks inimest tema enda eest? Oma apluse, laiskuse, ahnuse, kadeduse eest? Juba aastaid pean linnas liikudes enda ette murelikku jutlust. Rämpstoit ja plastmassiuputus. Isegi kõrgklass – kleidi saab selga, aga väärisehteid ja nende kandmise traditsiooni ei suuda taaselustada. Kas ilma vanaema sõle ja ema sõrmuseta saab daami
kasvatada?

Õhtul on kõhutants. Tammun rõõmsalt nagu elevant ja liigutan
lihaseid, mida eelmised 49 aastat ei ole märganud tarvitada.

N: Täna on minu noorima tütre Leelo ja Lennart Meri sünnipäev. Leelo sai kaheksa-aastaseks.

Vaimuvaesus võtab maad. Sõltuvus internetist ja telekast on teinud inimestest limuka, kes sööb, mida vesi suhu toob. Pole aega perele, pole aega käsitööd teha, sugulaste ja sõprade asemel on seebikaperekond, seltskond on virtuaalne.
Kui loomulik on vaimne vägivald, näägutamine ja sildistamine! Lugesin Eks-pressist poliitikute hüüdnimesid. Kui õelad need on!

Kui palju kurjust! Jumalad, halastage, palun. Kui inimesed ei tule südametunnistuse juurde ja väärtuste juurde ise, siis sunnib neid selleks maailm ja see on nagu hästi ihutud nuga, lõikab luuni välja.
Me kõik oleme ohus. Meie kõigi sõrm on tuumanupul ja kui me ei suuda ennast parandada ja laseme võimule kurjusest kantud inimesi, siis lõpeb see valusalt!

Kõige suurem vara on inimene – mõni hea vana sõber, kellega saad rääkida oma murest.

R: Seto seltsimajja on kogunenud giidid ja koolitajad. Giid peab oskama rääkida oma maast vaimustusega, kuid mitte fanaatiliselt, oma keeles, kuid arusaadavalt. Mis maa see ikkagi on ida ja lääne vahel, Haanja kõrgustiku serval ja Lämmijärve ääres?
Tuhandeid aastaid püüavad need inimesed siin kala ja kuulavad kevadel konnade häält. Lasevad koole avada või kinni panna ja üritavad elada mingi ürgse instinkti järgi. Ja ometi on see rahvas tikkinud kirjad, mis mõlemalt poolt kantavad, ja kudunud kõige peenemad mustrid
linikutele.

Vanad setod rääkisid, et maailm püsib niikaua, kui naised linikut ümber pea mähivad. Aga neid, kes mähivad, on järel käputäis.
Jumalhoidku.