Toimetuleku- ja sotsiaaltoetused tuleb asendada kodanikupalgaga. See tähendaks, et kaoksid toimetuleku- ja lastetoetused. Kodanikupalk (ehk põhisissetulek) tähendab riigieelarve kaudu rahastatavat riiklikku sissetulekut, mida on õigus saada igal üksikul kodanikul, ilma et ta peaks tõendama, et kannatab puudust, ning ilma et ta oleks kohustatud töötama. Põhisissetulek peaks kindlustama elamiseks vajaliku ja võimaldama seeläbi ühiskonnast osasaamist.

Kodanikupalka võiks saada iga kodanik: mehed ja naised, lapsed ja vanad, töötud ja sissetulekut omavad – nii vaesed kui ka mittevaesed kodanikud, kes elavad Eestis ja on kantud rahvastikuregistrisse. Kodanikupalka makstakse nagu pensionigi kord kuus kodaniku  pangaarvele, ühe lapsevanema arvele kantakse ka kõigi tema alaealiste laste kodanikupalk.

Kodanikupalk asendaks küll senised toimetuleku- ja lastetoetused, kuid ta ei asendaks pensione, haigushüvitisi, töötukindlustushüvitisi, emapalka ega puudega seotud hüvitisi. Need jääksid alles – kodanikupalga kõrval.

Kui suur see kodanikupalk olla võiks ja kui palju sellele raha kuluks? Kui me seame kodanikupalga suuruseks minimaalseks toimetulekuks vajaliku summa (1259 krooni) kuus ja kui me arvestame Eesti elanikeregistris olevate kodanike arvuks 900 000 inimest, siis kuluks sellele 13,6 miljardit krooni aastas. Perede toimetuleku- ja lastetoetustele kulub tuleval aastal 4,3 miljardit krooni. Kodanikupalk võimaldaks viimati mainitud summa säästa – ja seega tähendaks selle sisseseadmine 9,3 miljardi kroonist lisakulu riigile.

Kodanikupalga katteallikana saab kasutada loodusvarakasutuse tasude tõstmist – see tähendaks, et suurem koormus jääks rohkem tulu teenivatele ja rohkem tarbivatele maksumaksjatele. Tõsi, loodusvarade ning põlevkivi ja sellest toodetud elektri kasutamine mõjutab kõiki Eestis toimuva tootmise-teeninduse-tarbimise lülisid, avaldudes toote-teenuse letihinnas. 

Rahastada põlevkivist

Kui lähtuda teadmisest, et üha suurem osa rahva varana arvel olevast põlevkivist läheb lähitulevikus põlevkiviõli tootmiseks, millele Eestis praegu kasutust pole ja mis eksporditakse nafta maailmaturuhinda järgiva hinnaga, on selge vajadus siduda põlevkivi kui loodusvara kasutuse tasu nafta maailmaturuhinnaga. Nii ei saaks tõusvatest nafta hindadest tulu mitte ainult loodusvarale juurdepääsu väljavõidelnud üksikud ettevõtjad, vaid ka vara omanikuna riik. Arvestades  põ­levkivikasutust selle lubatud mak­simumi juures 20 miljonit tonni aastas siis maksustades põlevkivi  tasumääraga 250 kr tonnist (25% nafta maailmaturuhinnast – praegu on põlevkivi ressursikasutuse tasu määr 14,4 krooni tonnist) tuleks kodanikupalgale kate vaid sellest allikast üksi pea 5 miljardi krooni ulatuses. Muud inimeste tervist rikkuvat ja keskkonda koormavat – heitmete õhku ja vette paiskamist, jäätmete ladestamist – pisut senisest enam maksustades saa­me katte ka puudujäävale osale kodanikupalga kehtestamiseks.

Kasu on kodanikupalgast mitmepoolne – saame vaesusest lahti, saame sidusama ja hoolivama kodanikkonna. Paraneb nii keskkond kui ka inimeste tervis – vähenevad haigekassa kulud ja kulud keskkonna tervendamisele, mida praegu kõik maksame ja mitte elektriarve kaudu. Usutavasti vabaneb niisuguse reformi tulemusena ka hulk sotsiaalabi määramise ja selle kasutamise kontrollimisega tegelevate ametnike paberite tarbeks pühendatavat aega. Nad saavad hakata seda aega kulutama hoopis sotsiaalabi sisulisele poolele ja sotsiaalabi kvaliteedile – näiteks probleemsete peredega tegelemisele, lastele suunatud ja perevägivalla ennetamisele, vanurite hooldusteenusele. Lisaboonusena vaesusest vabanemisele saab usutavasti uue käigu ka muulaste lõimumine Eesti ühiskonda – motiveerib kodanikupalk ju väga selgelt taotlema Eesti kodakondsust.

Kodanikupalk aitab vähendada vaesust. Toob ju statistikaamet välja, et Eesti elanike suhtelise vaesuse määr oli isegi 2007. aastal – majanduse kasvu tipul – 19,5 protsenti. Vaesuses elas siis 258 000 inimest. Seoses majanduskriisiga lähiaastatel vaesus kiiresti süveneb. Tegu on probleemiga, mis vajab kohe lahendust.