Mis inimesed? Mehed ja naised!
Vähemalt meediat vaadates ja kuulates tulebki tõdeda, et Eestis rõhutatakse peamise tunnusena seksuaalsust ehk mis soost keegi on.
Näiteks: „Haigla koondas Andres Korgi 2009. aasta suvel. Seoses ametiülesannete täitmisega ei tehtud mehele ühtki etteheidet.” Ja: „(Lembi) Aug kasutas artikli kirjutamisel avalikke statistilisi andmeid. Töövaidluskomisjon otsustas, et naisele tehtud hoiatus polnud põhjendatud.” Või: „President Nicolas Sarkozy on hoidnud Mitterrandi ametis isegi pärast seda, kui mees avalikult Roman Polanskit kaitses.” Ning: „Medvedevi ja Putini esinemistest võib leida märke mõlema mehe soovist end rohkem kehtestada.”
Olgu juttu millest tahes, peagi jõutakse ikka soolise paikapanekuni. Seejuures tundub kehtivat mingi ebamäärane, üksnes aimatav ühiskondlik tase, kuhu jõudnud isiku puhul ei peeta sootunnuseid enam kõige tähtsamateks omadusteks. Ei ole igatahes juhtunud lugema midagi sellist, nagu: „Peaminister Andrus Ansip lükkas Wiesenthali keskuse süüdistused tagasi. Mees ütles The Jerusalem Postile, et süüdistused on alusetud.” Ega ka näiteks: „Sõna võttis Marju Lauristin. Naine rääkis ühe presidendikandidaadiga valimistest.”
Mõnikord tehakse sama loo piires eri isikuid liigitades ka vahet. Kirjutises, kus 24-aastane Katariina läheb arsti juurde, saab temast pärast esmakordset mainimist üksnes soo esindaja, kelle juttu saadab täpsustus „ütles naine”, mitte kordagi „ütles Katariina”. Arst seevastu leiab armu ja jääb ikka dr Szirkoks, tema kommentaare ei esitata laadis: „„Pidev valulikkus mõjub elukvaliteedile laastavalt,” ütles mees.”
Grammatilise soota keel
Kui lühikeses uudises on rohkem tegelasi, läheb asi lõbusaks. Näiteks hiljutine teade: „Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik vallutasid eile maailma kõrgeima mäetipu. Mehed vallutasid Džomolungma koos nelja britist kaaslase, kaheksa šerpa ja kahe teejuhi, David Hamiltoni ja Andy Chapmaniga.” Miks on soolist kuuluvust oluline rõhutada ainult eestlaste puhul? Kas sellega antakse mingi hinnang?
Naljaka isetegevusliku keeleuuenduse juured peituvad püüdes vältida asesõnu tema/ta ja nemad/nad. Kui kunagi hoobeldi eesti keele demokraatlikkusega, sest selles puudub grammatiline sugu, siis nüüdseks on püütud midagi asemele leiutada ja saavutatud koomiline tulemus. Muidugi, ilukirjanduse tõlkijatele ongi paras pähkel, kuidas eristada tihedas tekstis he’sid ja she’sid, on’e ja ona’sid. Millalgi püüti naistegelase kohta rakendada pisendusliitega moodustatud tuletist „temake”, kuid sellel on naeruvääristav varjund.
Ent kui vaadata konkreetseid näiteid meediatekstist, siis ei hakka silma peaaegu ühtegi juhtu, kus ei piisaks asesõnadest tema/ta või nemad/nad ja oleks tingimata vaja rõhutada sugu. Võtkem kas või esimene näide: „Haigla koondas Andres Korgi 2009. aasta suvel. Seoses ametiülesannete täitmisega ei tehtud talle ühtki etteheidet.” Kas sisus jääb nüüd midagi segaseks? Ei jää. Ja kui asesõna tema/ta üle-aru kordub, siis saab ju vahelduseks korrata ka isiku nime.
