Mis keeles sa Pushkinit loed?
Imelik, et ta selle avaldusega alles 90.-te lõpus välja tuli. Selleks ajaks oli vene keel oma võimupositsioonid Eestis juba kaotanud. 1990. alguses taandati vene keel seniselt esimeselt võõrkeelelt üheks neljast võõrkeelest, mille hulgast koolidel on kohustus teha oma valik.
Tänapäeval oskavad vene keelt veel üle-kolmekümnesed, praeguste eesti gümnaasiumilõpetajate poole pole mõtet vene keeles pöörduda.
Ja pole võimatu, et gümnaasiumi jõuab eesti laps, kes ei tunne slaavi tähestikkugi.
Keelteoskus on intelligentsuse näitaja, ilma keeli valdamata pole võimalik integreerunud maailmas elada. Eestlane pole kunagi saanud läbi ajada ainult oma emakeelega. Sajandi alguses oli selleks “rahvaste vahelise suhtlemise keeleks” saksa keel, nüüd inglise keel. Vene keelt on siin iga võimu ajal räägitud.
Samas on igasugune keeleoskus Eestis alati seotud poliitiliste valikute või sundseisuga. Mõistagi on vene keel olnud kõikidest keeltest kõige politiseeritum, nii et puhtast filoloogiast (tlk: keele armastusest) ei saa vene keele puhul rääkida. Kahjuks. Eestlasele on olnud alati väga raske selgeks teha, et tegemist on rikast kultuuri kandva keelega, Pushkini ja Dostojevski emakeelega.
Bulgakov, Jessenin, Tolstoi ja Lermontov, Alla Pugathova või Aleksandra Marinina – väga tore, aga paraku ka Brezhnev, Stalin ja Karl Vaino. Vene keel? – Tänan, ei.
Eesti koolides on vene keele tunde poole vähemaks jäänud. Paljudes koolides hakatakse vene keelt õpetama alates kuuendast klassist – varasema teise klassi asemel. Koolid saavad ise valida, kui palju ja mis keelt seal õpitakse. Enamasti valitakse inglise keel, vene keel tuleb kõne alla alles teises järjekorras.
Paljud keskealised eesti ärimehed on oma rikkusele aluse pannud tänu vene keele oskusele, olles vahendaja Lääne ostja ja Vene odava kauba vahel. Nemad ainult naeravad jutu peale, et vene keel on okupatsiooni ja “vene ohu” keel.
Kas oleks mõeldav vene keele depolitiseerimine? Ainuke koht, kus selleteemaline debatt käib, on Õpetajate Leht.
Keelemes Jüri Valge: “Vene keele oskust ei saa tähtsustada seoses valmistumisega “järjekordseks Vene võimu all elamiseks”. Eesti integratsioonipoliitika eesmärk on, et Eestis elavad eri rahvustest inimesed suhtleksid siin eesti keeles (see ei takista loomulikult teenindajat üllatamast klienti tema kõnetamisega emakeeles – kasvõi teenindajate omavahelise konkurentsi tingimustes). Vene keelt pole oluliselt vaja ka Ida-Euroopa mitte-slaavi riikidega suhtlemiseks, sest sealgi suureneb inglise keele roll (aga näiteks poola keele õppimisel ja sellest arusaamisel on aga vene keelest tingimata kasu). Vene keelt on meil vaja eeskätt igasuguseks suhtlemiseks Venemaaga (äri, teadus, poliitika, kultuur ja turism, nii siin- kui ka sealpool piiri).”
Paaril viimasel aastal on hakanud olukord jälle muutuma, ütlevad õpetajad. Vene keelt õppida soovijaid tuleb taas juurde. Aga väga raske on kokku lappida seda, mis kümmekond aastat tagasi rahvusromantilisest puhangust kantuna ära lõhutud sai.
Vene keele kasulikkust on taibanud ka soomlased. Soome on asunud olukorda parandama nii kutseõppe- kui ka üldharidussüsteemis (Ida-Soome soome-vene kool keskusega Lappeenrannas õpetab selgeks mõlemad keeled).
Paljureklaamitud integratsioon tähendab vaikimisi seda, et venelastel on kohustus eesti keel ära õppida. Eesti keele oskus kulub neile kahtlemata marjaks ära, aga kui tulemuseks on see, et eestlane jätab ennast mingite vananeud eelarvamuste tõttu ühest keeloskusest ilma, siis tundub see kuidagi kilplaslik.
