MIS MÕTTES?: Põhjendatud paranoia

Nüüd on see käes. Majandus seisab. Kümneprotsendise kasvu asemel ümmargune null. Samal ajal märgib näiteks kütuseliitri hinda nulli ees number kaks. Ei saanud me tänavu veel hakkama sellega, et riigieelarve miljardites ületaks riigi vanuse aastates.

Ja ma ei istu praegu arvuti taga selleks, et leida süüdlast. Et kas süüdi on meie valitsus või üleilmne majanduse jahenemine. Selge on, et ega teisedki minusugused inimesed tänavalt tegelikult ju aru ei saa, milles on asi. Seetõttu muidugi usume rohkem, kui see tervislik oleks, aga tühja sellestki, nagu ka kütuseliitri hinnast.

Jätkem põhjused. Tegelgem tagajärgedega. Tulevikuga, mis paneb paranoiakeelekesed helisema.

Ilma erilise paranoiatagi on selge, et esimene asi, mille kallale kokkuhoiupoliitikaga minnakse, on nn pehme raha. ETV “Kultuuriuudised” nimetasid uudisloo ees nädala sees, et majanduse jahenemisel on esimene otsene mõju kultuurile: Ugala remondiplaanid pannakse seisma. Mis võiksid olla järgmised sammud? Selge on, et minnakse ka teatrite eelarvete kallale. Seda on praeguseks juba kuulda olnud, et mingeid arve on ministeeriumist kostnud. Kostnud on protsente 18 ja 10, aga ega midagi kindlat ei tea.

Kui nüüd kasutada lihtsat loogikat ja kogemust, ka empaatiavõimet – nii palju kui parteipoliitilisuse või bürokraatiaga saab empaatiline olla –, siis kus võiks olla järgmine kokkuhoiukoht?

Selge, et riigiasutustena toimivate või riigi initsiatiivil sihtasutustatud teatrite kõri kallale riik oma vastutust tajudes fataasel viisil minna ei saa. Aga on kolmas sektor, mille suuremad ja tuntumad tegijad on Von Krahli teater ja VAT-teater. Nende kallale vaevalt minnakse, nad on tõendanud oma võimet teha kõva häält ning kisa pole poliitikuile enne kohalikke valimisi vaja.

Aga on järgmise ringi tegijad: näiteks Kanuti Gildi SAAL, peamine eesti nüüdistantsu kants, Eesti ainuke stabiilselt väliskülalisetendusi korraldav teater. Mina tean, kui oluline on see kultuurile. Ka näiteks vabariigi juubeliaasta programmi koostajad teavad. Aga ma kardan, et kultuuri- või rahandusministeeriumi lips või kostüüm ei pruugi seda mõista.

Kartmata liialdada – Kanut on tänase päeva teatri oaas. Ja seda vaid umbes poolteise riigimiljoni eest aastas. Ent ilma nendeta see kuivaks.

Ma loodan väga, et see on vaid minu paranoia. Loodan väga, et kokku osatakse hoida mõistlikult. Sest näiteks üks vabadussammas on sada Kanutit. Aga üks neist on seisev sammas, teine elus organism.

Sama kehtib ka maa-aluste parklate ja muude poliitiliste lubaduste kohta.