Mis Norras valesti läks?
Mõlemas riigis reageeris tsiviilühiskond tähelepanuväärselt, olles üksmeelne, väärikas ja taaskinnitades rahvuslikku ühtekuuluvust. Aga sel ajal, kui tavakodanikud mõlemas riigis iseendis ja oma põhiväärtustes kindlamaks muutusid, oli võimude tegevuses kindlasti puudusi.
Selle tulemusena võivad jaapanlased ja norrakad olla õigustatult kriitilisemad oma ametnike ja bürokraatide suhtes. Au tavakodanikele, kes pidid oma geniaalsuse ja organiseerimisvõimega asendama inimesi, kes neid kaitsma pidid.
Siiski ei maksa võrdlemisega liiale minna. Fukushima jääb igaveseks tuumaenergia unikaalsuse märgiks: kuni see töötab, on see odavam ja puhtam, kui enamus alternatiive. Aga, erinevalt teistest energiaallikatest, kui midagi läheb valesti, on tagajärjed katastroofilised.
Kontrastina on Norra tragöödia õppetunniks, et ka sõnad võivad tappa. Äärmusparempoolne ideoloogia (kombineeritud sõltuvusega vägivaldsete arvutimängude vastu) võib viia kohutavate tagajärgedeni. Aga kujutagem ette, mis võiks juhtuda, kui ideoloogiast läbi imbunud hullumeelne saaks kontrollida tuumarelva.
Ma olin Norras vähem kui aasta tagasi ja Prantsusmaale naastes olin saanud kinnitust oma imetlusele põhjamaise heaoluriigi mudeli ning eriti selle Norra variandi vastu. Riik oli nii tsiviliseeritud, et olin veendunud, et post-lääne maailmas oleks läänel Skandinaaviamaadelt palju õppida.
Mis teeb põhjamaise mudeli nii atraktiivseks on selle tagasihoidlik ja aus riigijuhtimine; võrdsus meeste ja naiste vahel; vähene ebavõrdsus sissetulekutes ja immigrantide suhteliselt humaanne kohtlemine. Ma poleks osanud arvata, et just see viimane aspekt kütab üles noore Norra mehe psühhopaatiasse kalduva viha?
Psühhopaadid võivad tekkida igal pool – ka kõige tsiviliseeritumates ühiskondades. Tegelikult, vaba juurdepääs relvadele, nagu Ameerika Ühendriikides ja pideva turvamise puudumine, nagu Norras, võib hälbega mõrvareid julgustada.
Mida tsiviliseeritum ja rahulolevam on riik, seda ekstreemsemad ja marginaliseerunumad võivad hälbega inimesed olla. Isegi kui ekstremistlikud poliitilised jõud pole oma tegutsemises nii äärmuslikud, on nende võime oma radikaalseimaid liikmeid juhtida ja tagasi hoida mõnevõrra piiratud.
Sellest vaatepunktist on mõõdukas poliitiline keskkond nii eelis kui ka haavatavuse allikas. Mõned inimesed võivad õnnelikus ja õitsvas riigis surnuks igavleda. Lihtsalt selle pärast, et mitte miski ei ohusta neid siseriiklikult ega väljastpoolt, leiutavad nad meeleheitlikult kujuteldavaid deemoneid.
Kuningas metroos
Õnnelik elu käib enamasti käsikäes turvalisuse kultuuri lõdvenemisega. Ma mäletan oma esimest külastust Oslosse 1990. aastal. Ma jalutasin koos oma väikeste lastega lähedalt mööda kuninglikust paleest. Tõsiasi, et kuningat võis vahel tavainimese kombel näha oma suuski metroosse tassimas, tekitas minus imetlust.
Prantslased ei saa isegi presidendi residentsiks oleva Elysée palee ees kõnniteel käia – nad peavad paleest möödumiseks ületama tänava ja kasutama teist kõnniteed. Prantslased kurdavad tihti politsei liigse kohaloleku üle nende demokraatlikus, kuid alati kontrollitud riigis.
„Väikese, aga uhke rahva,” nagu ütles Norra peaminister, rustikaalsel lihtsusel pole midagi ühist sära ja kuulsusega, mis ümbritseb Prantsusmaa poliitikuid. Aga Norra tragöödia järel meeldib paljudele prantslastele idee, et Prantsusmaal ei toimu ükski kogunemine, kus on koos sadu noori, ilma hästirelvastatud politseinike toetava kohaloluta.
Norras on võimalik omavahel ühendada suurem julgeolek ja väärtuste nagu vabadus, võrdsus, mitmekesisus ja vastastikune austus kaitsmine. Avatud ühiskonnad, eriti kui nad soovivad konkureerida mittedemokraatlike riikidega, peavad olema jõulisemad – avatus vajab tugevust.
Tragöödia Oslos kattub demagoogilise populismi kasvuga üle läänemaailma. Nagu ma oma raamatus „The Geopolitics of Emotion” („Emotsioonide geopoliitika”) kirjutasin, on populism hirmukultuuri otsene produkt.
Oleks lihtne seostada tragöödia Norras ainuüksi sealsete äärmusparempoolsete poliitiliste jõududega, kuid oleks naiivne välistada igasugune seos nende kahe vahel. Me kõik teame liiga hästi, mis õudused hirmu, viha ja dehumaniseerumise pinnalt võrsuvad.
Copyright: Project Syndicate
Tõlkinud Madis Vaikmaa
