Mis on vägivalla tõeline hind?
Enamik Reformierakonna valijaist arvab ilmselt, et artiklis “Teema, millest ei tihata rääkida: vägistamised Eestis” kirjeldatud lood on kellegi võika fantaasia tulemus.
Kahjuks on tegemist reaalse eluga tänapäeva Eestis. Vägivallal ei ole sotsiaalset staatust ega klassi, nägu, vanust ega sugu - seda juhtub igas tuludetsiilis ja ühiskonnagrupis, ometi joonistuvad viidatud artiklist välja selged käitumismustrid. Tõsine sõltuvus (kirjeldatud juhtumid on kõik alkoholisõltuvusest), millele lisandub rahapuudus ning nende kahe kombinatsioonina lokkav (seksuaal)vägivald. Omaenda pereliikmete seksuaalne mahaparseldamine pudeli viina või tõenäoliselt pigem sümboolse rahasumma eest!
Valigu Keskerakonda
Las Keskerakond tegeleb niisuguste inimestega, mõtlevad ilmselt liberaalsed poliitikud. Nemad on endale sellise sihtgrupi valinud, neilt saab partei valimistel magusa häältesaagi. Meie usume, et iga vaene inimene on oma seisundi vabalt valinud, täpselt samamoodi nagu ka iga sõltlane, ja meie esindame hästitoimetulevate, nutikate inimeste huve, kes ei tegele oma kodudes niisuguste lollustega.
Kuid sõltuvus ei pruugi olla inimese vaba valik. Täna elame riigis, kus valitsuse poolt rahastatud vaimse tervise teenused katavad vaid minimaalsed kulud; enamik inimesi, kel diagnoositake depressioon või ärevushäire, mis Tervisearengu Instituudi statistikale toetudes on murettekitavalt levinud, ei saa kaasaegset ning väga vajalikku psühhoteraapiat, vaid üksnes retsepti rahustitele, antidepressantidele ja unerohtudele. Kõik need ravimid on psühhofarmakonid, mis pikaajalisel või ebaõigel kasutamisel võivad põhjustada - ja põhjustavadki - tõsist sõltuvust.
Sageli on retseptiravim esimene aste hullema sõltuvuse kujunemisel. Kahetsusväärselt tavapärane on asjade käik, kus rahustisõltuvusele lisandub alkohol ning miks mitte ka kergemad või kangemad narkootikumid. Allakäigutrepp on valla! Kui raha otsa saab, lähevad käiku kuritegelikud võtted, ka eelviidatud õõvastavas artiklis kirjeldatud käitumismustrid. Sõltlane ei vali vahendeid, et uut doosi kätte saada. Sõltlane ei suuda olla empaatiline; teda ei huvita ei seadused ega teiste inimeste, isegi oma lihaste laste tunded või vajadused.
Uued kliendid teel
Needsamad seksuaalselt väärkoheldud lapsed on peaaegu sajaprotsendilise kindlusega järgmised vaimse tervishoiuteenuse kliendid. Nad vajavad traumaga toimetulemiseks arstiabi ning pole harv juhus, kui sõltlase toimepandud kuriteo ohvril tekib omakorda sõltuvus ja ta asub teistele inimestele kurja tegema. Tekib n-ö surnud ring, kus inimesed võivad vaevelda põlvkondade kaupa ja kust väljapääsu leida on väga keeruline sel lihtsal põhjusel, et puudub r a h a psühhoteraapiasse minna ja oma psüühika korda teha.
Riik rahastab täna peamiselt kognitiiv-käitumuslikku psühhoteraapiat, mis sobib konkreetsele stressisituatsioonile lahenduste otsimiseks koos terapeudiga. Tõsiseid lapsepõlvest saadud hingehaavu ja psühhotraumasid selline teraapiavorm kahjuks ravida ei suuda. Samuti pole abi tabletiravist - ravim muudab küll ajukeemiat mõneks ajaks, ent kui inimene imekombel suudab lõpetada aastaid kestnud antidepressantide või rahustite tarvitamise ja tema elus juhtub midagi, mis vana ja lahenduseta jäänud trauma uuesti psüühikas pinnale toob, siis algab depressiooni-ärevuse ring otsast peale. Pole vist vaja Exceli tabelit, et mõista - niisugune "ravi" on väga kallis. Tulu toob see pikemas perspektiivis vaid ravimiäridele.
Nõiad võtavad viimase
Teine suur probleem tänases Eestis on korralike regulatsioonide puudumine vaimse tervishoiuteenuse osutamiseks. Inimesed, kel pole abi üksnes oma eluprobleemide analüüsimisest või kes ei usalda meditsiinisüsteemi varasemate negatiivsete kogemuste tõttu, satuvad väga kergesti mustale turule, kus leidub absoluutselt kõike - kristallkuulilt ennustamisest nii soolapuhumiseni kui tõsiseltvõetavate täiendmeditsiiniteenusteni välja.
Niigi haavatud psüühikaga inimene on kaitsetu ja vastutab oma valikute eest üksi. Kui tal ka raha on, et osta kvaliteetset psühhoteraapiat, siis võtab pakutavate võimaluste virrvarr silme eest kirjuks ja reeglid orienteerumiseks puuduvad täiesti. Kui mõni posija niigi nõrganärvilise kodaniku psüühika päriselt tuksi keerab, siis ei lasu tal täna mitte mingisugust vastutust. Jah, te lugesite õigesti. Ainult klient on süüdi, kui astus sisse pahatahtliku teenusepakkuja uksest ja talle liiga tehti. Politsei selliseid juhtumeid ei menetle, Sotsiaalministeerium ega Terviseamet samuti mitte.
Lühidalt, nii vaesus kui vägivald on väga kallid. Juba 2009. aastal tõdes Maailmapank oma raportis, et vägivald on märkimisväärne sotsiaalse ja majandusliku kulu allikas ühiskonnale. Suurbritannias hinnatakse aga vaesuse "maksumust" aastas 78 miljardile naelale, see teeb 1200 naela iga vaese inimese kohta aastas. Riigid, kes tõepoolest soovivad saada rikkamaks, on ammu aru saanud, et esimene samm rikkuse loomisel, on vaesuse vähendamine.
Väldime sõltuvusi!
Sõltuvuste ennetamine ja kättesaadav vaimne tervishoiuteenus on vaid esimesed suured sammud, mis on vaja astuda, et Eesti riigis oleks tore ja turvaline elada meil kõigil ning et rikkus ometi kasvama saaks hakata.
Võrdleksin olukorda siinkohal tervise eest hoolitsemisega üldiselt. Inimene võib küll iga päev liikuda ja mitu korda nädalas korralikult trenni teha, kuid kuni ta ei vähenda saiakeste söömist ja liigset lihatarbimist, ei saa tema tervisenäitajad veel paraneda. Täpselt sama lugu on vaesusega. Kuni me probleeme ei tunnista ega neile lahendusi ei leia, ei saa me parimagi tahtmise juures jõuda Lääne-Euroopalikule tasemele ükskõik kas tootlikkuse, töötasude või oodatava tervena elatud aastate arvu võrdluses. Kõik need kokku on aga majandusliku rikkuse loomise aluseks.
