Mis saab eesti kultuurist rändeajastul?

Vastne inimarengu aruanne tõdeb, et Eesti on jõudnud rändeajastusse. Kuid rändeajastu ei tähenda üksnes üha ulatuslikumat inimeste sisse- ja väljarännet, vaid ka üha tihedamaid kultuurikontakte ja -ülekandeid. Avatud väikekultuurina on Eesti aina rohkem allutatud erisugustele välismõjudele, mis suuremal või vähemal määral kujundavad ringi meie senist kultuurikeskkonda ja väärtussüsteemi.

Seega on meie ajastu võtmeküsimus, kuidas suuta Eestis loovalt toime tulla ideede ja väärtuste laialdase sisserändega ning avatud maailma uute võimalustega, säilitades samal ajal teadlikkuse nii oma kultuurilisest eripärast kui ka järjepidevusest. Eesti inimarengu aruande analüüsid näitavad, et eesti kultuuri kestlikkus ja dialoogivõime oleneb meie kultuurilise enesemõistmise ja -analüüsi võimest, kultuuriloome vahendite ja võimaluste mitmekesisusest ning kultuurisuhtluse ja -kogemuse rikkusest.

Konkreetsemalt on oluline leida ühiskonnas vastused küsimustele, kuidas avardada senist arusaamist eesti kultuurist, tagada Eesti hargmaise kultuuri toimimine ja kasutada võimalusi, mida pakub uus digikultuur.

Eesti kultuuri avaram mõiste

Põhiseadus sätestab eesti kultuuri säilimise ja arendamise Eesti riigi ühe peamise ülesandena. Riigi tasandil on seda ülesannet tihti mõistetud kitsalt, üksnes kutselise ja rahvakultuuri riikliku toetamisena. Tänapäeva avatud maailmas vajab eesti kultuur märksa avaramat vaadet, mis hõlmab nii Eestis elavate eri keele- ja kultuuritaustaga inimeste kui ka väljaspool Eestit elavate eestlaste mitmesugust tähendusloomet.

Eesti kultuur ei ole midagi etteantut ega püsivat. Me kõik loome seda oma tegevuse käigus iga päev, sh uute kultuuriliste enesekirjelduste ja hoiakute kaudu. Kuidas suhtume võõrastesse ja mõtestame oma minevikku, kuidas kohaneme uute tehnoloogiatega ja osaleme avalikus elus – kõik see kujundab meie kultuurikeskkonna iseloomu.

Tähendusloome kestlikkus ja mitmekesisus on üks inimarengu olulisi näitajaid, mis on senistes aruteludes tihti tagaplaanile jäänud. Eesti kultuur on seda rikkam ja elujõulisem, mida enesekindlam on, mida avaramad on selle tähendusloome võimalused ning inimeste oskus ja võimalus suhestuda teiste keelte ja kultuuridega.