Mis siis, kui ta oli lihtsalt hull?

Halvad asjad vahel lihtsalt juhtuvad. Põhjusi ja lahendusi otsides pole vaja moraalitsemise ja üldistamisega liialdada

Kunagi ammu, kui Linnar Priimägi lavastas Vanemuise teatris Albert Camus’ „Caligulat”, arutles ta ka küsimuse üle, miks Caligula tegi seda, mida ta tegi. Miks ta andis hobusele kindrali tiitli? Miks ta tappis lähikondseid? Miks ta andis nõunikele käsu kuu taevast alla tuua? Meditsiiniline seletus – Caligula oli lihtsalt hull – ei sobinud. Sest haigus on igav ja kunstiliselt mõttetu seletus. Kui oleks nii, siis poleks Camus’l mõtet Caligulast kirjutada ega Priimägil lavastada. Haigus on toimik arstikabinetis. Haigus ei ole lugu, mida jutustada.

Ameerikas on koolitulistamisi olnud palju. See pole tele- ja arvutikultuuri fenomen. Ainuüksi 19. sajandist võib leida kümneid episoode. Pärast kõiki suuremaid tulistamisi kordub sama muster. Meedia ründab. Eksperdid, psühholoogid, analüütikud, pedagoogid ja lihtsalt paljusõnalised arvajad räägivad, ütlevad ning põhjendavad. Kõik klišeed nämmutatakse läbi. Neid kiusati koolis. Nad kuulasid death-metal’it. Nad mängisid Wolfensteini ja Doomi. Nad olid gooti kultuuri austajad. Nad olid veidrikud. Tagantjärele on kõik kohad tähendusrikkaid märke täis – paneb imestama, miks siis ikkagi tuli tulistamine nagu välk selgest taevast.