Missioonil kangelast ei mängita
Jaak Talving on käinud missioonil Indoneesia tsunami ja Haiti maavärina purustuste keskel. Ka on ta kaasa aidanud Afganistani meedikute koolitamisele.
•• Millal esimest korda kriisikoldesse sattusite?
Esimest korda läksin kriisikoldesse Indoneesiasse 2005. aastal. Kui ma ülikoolis olin, siis oli küll Armeenias maavärin, aga sinna mul minna ei õnnestunud, sest minuni info tookord lihtsalt ei jõudnud. 2000. aastast olen Eesti päästemeeskonnas tegev olnud ja meid on rahvusvaheliste raamlepingute abiga ning Eesti riigi rahaga haritud nii palju, kui see võimalik on. Ühel hetkel oli arenguline situatsioon selline, et Eesti riigil tuli meeskond välja saata ja nii me läksimegi. Kogemust meil enne seda rahvusvahelisel areenil toimetamiseks peaaegu ei olnud, kui see Armeenia maavärin välja arvata.
•• On ikka ka hirmus ja kole?
Ei ole ikka päris nii, et hirmus ja kole. Igaühel on hingeke, pole midagi teha, vaatad kõrvalt seda asja ja omaenese eksistents võtab ka osa sinu enesealalhoiuinstinktist. Aga esimene asi on, et töö tuleb ära teha. Teine põhimõte on, et kõik tulevad tagasi. Abistamisel on ka mingid piirid. See on teada reegel, et kui oma inimesega midagi juhtub, siis jäävad kõik asjad pooleli. Midagi pole teha. Ma ei ütleks, et kõik on kole ja hirmus, ma ütleksin, et kõik on mittetavapärane, teistmoodi.
•• Kuidas sellist lähenemist õpitakse?
Eks selleks oled ette valmistatud mingil määral. Aga kui peaksin nüüd ise hakkama seda kellelegi õpetama, siis ma küll ei oskaks. Sind õpetatakse õppusel, kuidas olla, mida võib teha ja mis on üldiselt mahapandud reeglid. Kunagi ei öelda, mis on parim. Kõige tähtsam on see, mida sa üldse teha ei tohi. Kindlasti ei tohi solvata teise inimese usulist, kultuurilist ja rahvuslikku identiteeti, see on selline asi, millega kunagi näppu lõigata ei tohi.
•• Huumorimeelt eriti ei ole vaja kaasa võtta?
Huumorimeel võib ju kaasas olla ja sa võid seda kasutada oma sisekosmoses, aga kultuurialane teadlikkus on ikkagi omaette teema. Tuleb olla väga ettevaatlik.
Ja alati tuleb meeles pidada seda, et sa oled tulnud appi. Sa ei ole läinud sinna ruulima, et „poisid, nüüd teeme nii!”. Sest nemad on ja jäävad sinna ja sina tuled varsti ära.
Selles bisnises, kui seda bisniseks nimetada, liiguvad õudsalt mõnusad inimesed. Toetavad, lahtised, avatud... Nad tulevad tõesti tõsimeeles sinna oma vankrit lükkama. Just praegu, Haiti missioonil oli nii, et vaatad ringi ja kui üritad ise inimene olla, siis on olemas kõik eeldused, et täpselt samasugune suhtumine tuleb sealtpoolt. Võtab alguses tahes-tahtmata mõtisklema, sest kui sa oled kuskilt ruuminurgast üksi või kaksi, siis on sul lipuvärvid otsaette joonistatud. Kui sa seal kõvasti näppu lõikad, siis tekitad probleemi tervele sellele ruuminurgale, mille nimi on Eesti. Mitte ainult endale ja oma kaaslastele, vaid ka järgmistele, kes tulevad.
•• Kas seda on ka juhtunud, et mõni läheb aitama ja tuleb, selg ees, kohe tagasi?
Ausalt öeldes pole kohanud. Kui juba keegi on ikka läinud midagi tegema, siis ega ta ikka tagasi niisama tule küll.
•• Kriisikoldesse aitama sõitjaid on ju igasuguseid. Kuidas selle kirju seltskonnaga hakkama saab?
Oi jumal! Pikki, laiu, kitsaid, kandilisi, mis tahes keelseid, mis tahes rassist – maid on palju esindatud. Igaüks üritab anda oma parima, aga kuidas nüüd teile öelda – eks iga riik tahab ka, et tema lipuke säraks kõige kõrgemal ja kõige esimesena oleks kõige esimene jalg maas. Ja olelusvõitlus on täiesti olemas, see on isegi täiesti tavaline. Sest ega kohapeal selles koldes keegi sind ei oota. Pead ise tulema, ise jala maha saama ja ise endale ka töö valima. Koordineerivad struktuurid on küll olemas, aga pahatihti pole nad kõikvõimsad. Inimesed vahelduvad, inimesed muutuvad, koordinaatorid liiguvad, kokkulepped ei hakka tööle ja pead selle töö üle tegema. Ei ole midagi teha, pidevalt peab olema silm pulkas selleks, et töö hakkaks minema.
Alati on nüansid. Kui nüüd selle viimase Port-au-Prince’i missiooni juurde tagasi tulla, siis see IHP/WFP (Rahvusvaheline Humanitaarpartnerlus / Maailma Toiduprogramm – toim) laager oli tegelikult mõeldud 300-le WFP ehk rahvusvahelise toiduabi töötajale ja nende seas on ju igasuguseid igast riigist pärit tegelasi. Nende arusaamad öörahust, turvalisusest ja isegi elektrivoolust on erakordselt erinevad.
Eks olegi rassiline eripära, usuline eripära ja siit me jõuame jälle tagasi rahvusvahelise kultuuri juurde. Seal on kristlasi, on islamiusulisi, ja isegi kui on üksainus islamiusuline, siis seal laagris pannaksegi talle telk üles, sest see on enesestmõistetav, et inimene peab saama kõige peale mõelda häirimata ja segamata teisi. Niimoodi juhtuski – pandi ühe islamiusulise pärast telk püsti.
•• Ja lõpuks ongi nii, et igaüks vaatab ise, kuidas tööle saab?
Kui räägime nüüd oma meeskonnaga väljaminekust, siis jah, see on nii. Kui me räägime osalemisest rahvusvahelises meeskonnas, siis sa satud juba etteantud raamidesse. Sul on oma missioon, sul on oma vastutus.
•• Kumb on lihtsam?
Minu jaoks on lihtsam oma meeskonnaga minek. Sa toetud ikkagi nendele inimestele, keda sa tunned või arvad end tundvat, oled nende võimekust näinud ja tunnetanud.
•• Olete ise meeskonna kokku pannud. Kuidas see käis?
Meeskonna komplekteerimine on väga keeruline ülesanne. Kui räägime meditsiinimeeskonna kokkupanekust, siis selle juures olen olnud päris palju kordi. On küll olemas ka selliseid meeskondi, mis koosnevad ainult meedikutest, kuid enamasti on meeskonnas lisaks meedikutele ka logistiline abi – ilma selleta on meedikud mõttetu kamp, nad ei oskaks oma joodiämbriga kedagi üle kallatagi. Sellele lisanduvad olme, sanitatsioon, toitlustamine, kontakt emamaaga ja ka üldine koordineerimine. Selleks on olemas igasugused tegelinskid ja mitte sugugi vähetähtis ei ole mees seal kohapeal, kes tagab tugiteenuse ja toob su sealt pärast ära.
•• Ajakirjandusest on jäänud mulje, et kohalesaamisega on tõesti igavene häda. On nii?
Pahatihti on see tõesti nii. Muidugi väga pikalt suudab sellest rääkida ÜRO rahvas ja UNDAC (United Nations Disaster Assessment and Coordination Team – ÜRO alalises valmisolekus olev kriiside ja katastroofide hindamise ja koordineerimisega tegelev meeskond – toim), sest nemad on seal kaoses esimesena kohal. Kui meeskonnaga minna, siis on meil omad probleemid, sest Eesti riigil ei ole oma suurt kaubalennukite väge. Kõige raskem moment kriisikoldesse minekul ongi transport. Sul on oma kindel hulk inimesi, kindel hunnik kaupa ja ka elamiseks vajalikku kraami. Sa pead kõige sellega ennast kuhugi sisse pigistama. Tavaliselt nii palju, kui on soovi, sinna kunagi sisse ei mahu. Hakkadki logistikute etteantud arvude järgi siit ja sealt lõikama, et mida vaja ei ole. Ühel hetkel muutub minek täiesti mõttetuks – kui sa lähed nii-öelda, käterätik rinnataskus.
•• Mis te kaasa võtate?
Selleks on oma nimekirjad olemas, need on nii pikad ja põhjalikud... Tavaliselt antakse ette mass, maht ja transpordi liik.
•• Mis meditsiini poole pealt kohapeal tegema peab? Oma spetsiifiline amet jääb ilmselt kõrvale?
Kui saaks ainult seda tööd teha, mis siin iga päev teed, oleks küll uhke. Tahes-tahtmata tuleb tingimustega kohaneda ja teha, mis vaja. Indoneesias olime küll oma meeskonnaga hospidalis, kuid rääkisime läbi Austraalia poolega, kellel oli raha ja kõik, mis sinna juurde käib, ning üritasime nendega ühte saabast panna. Toimisime erakorralise meditsiini osakonnana.
Port-au-Prince’i missioonil oli ka üks anestesioloog Rootsist – anestesioloogia õde, väga kogenud persoon Stockholmi lähedalt, ja ka üks neiuke Norrast, kes oli erakorralise meditsiini õde.
•• Kui kauaks kriisikoldesse tavaliselt minnakse?
Igal maal on erinevad ajad tsirkulatsioonis. Missioon on pikk ja tavaliselt üritatakse väga paljudele inimestele anda võimalus ja kogemus, et tekiks tagasiside ja laiem kogemustepagas. Eesti riik on võtnud sellise liini, et viimase missiooni tsirkulatsiooniaeg oli neli nädalat. Rootsil on näiteks seitse nädalat, taanlastel 20.
•• Mis see „pikk” siinkohal üldse tähendab?
Kui ma räägin missioonist, mis nüüd oli, siis praegu tundub see aeg küll pikk. Kui kaua inimene töövõimeline on, oleneb personaalsest materjalist. Mina väidan, et nii töövõimeline, kui sa olla saad, oled millalgi pärast kahte nädalat. Siis on veel nädal aega tööd ja siis hakkad juba vaikselt metsa poole vaatama. Neli nädalat konkreetset missiooni tundub esialgu ilmatu aeg, aga teisalt kohapealsest situatsioonist arusaamise ja kõige muu peale läheb ka aega. Praktika seisukohalt võiks see missioon pikem olla.
Kuna Haiti ühiskond oli nii-öelda varase taastumise faasis, ja kui me räägime päris päästemissioonist, siis sa võid ennast kahe nädalaga nii ära küpsetada, et enamaks füüsisest ei jätku. Missioonid on nii erinevad, ega siin otseselt võrrelda saagi.
•• Ehk võrdlete esimest minekut hilisematega — et mis alguses üllatas ja hiljem enam mitte.
Minekuid võrrelda on suhteliselt keeruline. Muidugi, üksikasjad erinevad, aga tahes-tahtmata jääb mõtetesse nende purustuste tekitamiseks vabanenud jõud ja aukartus selle ees. Mis üllatamisse puutub, siis oled oma tegemistega nõnda ametis, et selleks ei ole mahti.
•• Kui arst või päästemeeskonna liige käib missioonil ära, kas ta jääb ka hiljem seotuks sealse edasise arenguga? Hoiab näppu pulsil?
See on ikkagi üks mustrikene suurel pildil. Keegi sind ju tänupisaratega üle ei külva ja keegi seda ei ootagi. Sa oled andnud endast osakese, mis on meeskonnale ja kogu üritusele parim. Nii see ongi ja nii see jääb. Saad oma kogemuse, jagad seda teistega nii palju, kui võimalik on. See on minu jaoks kõige olulisem.
•• Kas sellist inimest ei ole, kes jälgib, kuidas humanitaarabi läheb üle arengukoostööks?
Meie hulgast pole keegi kohapeale jäänud. Meie kogemus on ikka suhteliselt lühike. Kõrval on suured Skandinaavia gigandid, kes on teinud seda tööd aastakümneid, kellel on meeletu inimressurss ja kogemus. Kes siin, kes seal, kes kuuendas kohas. Nende CV-d on ikka maast laeni. Meil sinna oma pisikese dresiiniga järele sõita on ikka tükk maad. Aga me oleme juba stardist minema saanud.
•• Kas on ikka nii?
Ma arvan küll, et jah. Ja üldse mitte halvasti. Algkiirus on olnud suhteliselt kobe. Eks meie püüdluste tiibu on see majandusarengu aeglustumine vahepeal kärpinud, aga tulevad jälle paremad ajad.
•• Hiljem mingit vastukaja ju tuleb. MTÜ-ga Mondo tehtud reisist Afganistani kasvas ju üht-teist välja.
Tuleb ikka. Käisime Lashkar Gah’ linnakeses pisikese haigla tehnilist seisukorda parandamas. Sellele järgnes ka nende arstide visiit Eestisse ja sellega on seotud päris mitu projekti. Erinevad inimesed tegelevad sellega. Mondos toimetab veel lisaks päris mitu päästealase taustaga inimest, näiteks Jevgeni Jutkevitš, Rivo Salong ja Gert Teder. Oleme Indoneesia missiooni aegadest nendega kõik head tuttavad, sõbrad ja saatusekaaslased. Ühelt poolt on Mondoga ühendatud Afganistani naiste hariduse küsimus ja teiselt poolt sealsete meditsiinitöötajate järeleaitamise probleem. Aga see on juba eraldi teema. Sellesse süsteemi kuulub ka hariduskeskuse ehitamiseks vajalike vahendite hankimine ja selle sisustamine. See on üks projekt, mida mitmed inimesed mitmelt poolt heas mõttes songivad.
Ühe projektiga olen mina ka väga tihedalt seotud. Kui olla juriidiliselt täpne, siis selle pealkiri on selline keeruline: „Tervishoiutöötajate täienduskoolituse käivitamine Afganistani Islamivabariigi Helmandi provintsis”. Sellega ongi plaanis luua neile õpikeskkond koos kõigi näitlike ja kirjanduslike vahenditega. Eelmise aasta ühe projekti initsiatiiv oligi trükkida pisikene meelespea kohalikus puštu keeles, et nad saaksid midagigi vaadata ja millelegi tugineda. Seal on mitme riigi raha taga, ehitajateks on tegelikult inglased. Aga meil on ka välisministeeriumilt saadud raha ja nüüd tulekski tagada, et see, mis on võimalik siin ära teha, tehakse siin, ja see, mida saab ainult kohapeal teha, tehakse seal. Mis seal salata, transport on seal raskendatud.
•• Ja see kriisikoldes ärakäimine sulab kenasti Eesti meditsiinipilti sisse?
Kindlasti. Iga kogemus on kogemus ja oskad jälle teise pilguga vaadata.
•• Kui palju neid meedikuid üldse Eestis kokku on, kes missioonidel käivad?
Haitil olime kolmekesi. Üks tuli ja üks läks. Pakistanis ma ei käinud, sest olin samal ajal Ukrainas õppustel ja polnud lihtsalt võimalik samal ajal kahes kohas korraga olla. Indoneesias käis umbes 22 meedikut. Ma arvan, et kokku võib neid olla 30 ja 35 vahel. Kes on rohkem olnud, kes vähem...
•• Kas minekutung on suur?
Eks see tung tekib siis, kui on ära käidud. Vahepeal on vaikelu ja mitte just väga intensiivne ühiskondlik töö – ei jõua ju kõike põhitöö kõrvalt. Siis tuleb jälle tahtmine minna.
Aga nii palju neid minejaid ei ole, et oleks vaja konkurssi korraldada. Mis seal salata, kõigil on oma elukene elada ja arusaamad on ka omad. Meil ei ole ju sellist asja nagu eellepingud tööandjatega, nagu on Skandinaavia riikides. Sa pead ikka mütsi kätte võtma, ülemuse ees kraapsu tegema ja küsima, kas sa nüüd kuidagi saad. Sa pead suutma asja talle selgeks teha. Ja ära seletama, kuidas see tuleb firmale ja tervele – riigile oleks vist natuke pateetiline öelda –, aga ütleme siis niimoodi, et üldsusele kasuks.
•• Skandinaavias ei pea siis ülemusi asja mõttekuses veenma?
Ma päris kaljukindlalt ei ütle, aga ma lihtsalt kuulsin oma kolleegidelt, et neil on olemas eellepingud. Selleks et kaljukindlalt midagi väita, peab nende süs-teemi hästi tundma. Eks nende riiklikud struktuurid on üldse teised ja sotsiaalsed garantiid on teistmoodi üles ehitatud. Neil on natuke lihtsam see asi.
•• Eestis on aru saada küll, et väljapoole aitamine pole veel veres sees...
Jah! Meil ju omal ka probleeme küllalt!
•• Just — kuidas selle argumendi vastu saab?
Väga mõttetult võib sellele küsimusele vastata samal tasemel: aga miks ma sinna ei lähe? Kuigi küsimusele küsimusega vastata pole suurem asi. Aga eks siis tuleb maha istuda ja selgitada, miks. Öelda, et ma nüüd tunnen meeletut huvi selle riigi käekäigu vastu – selle argumendiga ei ründa kedagi. Tegemist on ikkagi asjaoluga, et ühelt poolt saad anda mingi oma panuse ja teiselt poolt saad vastu kogemuse. Saad avardada silmaringi ja kogemusi edasi anda. See on haridus ja haritus.
Eluloolist
Jaak Talving
•• Sünniaeg: 12.08.1964
•• Töökoht: Lääne-Tallinna keskhaigla kirurgia- ja anestesioloogia kliiniku juhataja
Hariduskäik:
•• 1971–1982 Haapsalu 1. keskkool
•• 1984–1990 Tartu ülikooli arstiteaduskond ravi erialal
•• 1990–1991 internatuur anestesioloogia erialal Tartus
Teenistuskäik:
•• 1991–1998 Läänemaa haigla anestesioloog
•• 1997–2005 Läänemaa päästeteenistuse erakorralise meditsiini juhataja-konsultant
•• 1998–2001 Läänemaa haigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhataja
•• 2001 Eesti meremeeste haigla anestesioloogia osakonna juhataja
•• 2002 Lääne-Tallinna haigla anestesioloogia ja intensiivravi keskuse juhataja
•• 2010 Lääne-Tallinna keskhaigla kirurgia- ja anestesioloogia kliiniku juhataja
Missioonid
•• 2005 Indoneesia missioonil EDRT MED team leader ehk meditsiinimeeskonna pealik
•• 2010 Haitil IHP/WFP laagri rahvusvahelise meeskonna üks meedikutest. Töö sisuks oli tagada laagris viibivate isikute, töötajate ja kohaliku personali meditsiiniline teenindamine ning Rootsi kolleegide algatatud haiglatevahelises transpordiprogrammis osalemine.
Autor: Maris Meiessaar
