Mitte liitmist, vaid koostööd vajavad meie kõrgkoolid
Tartu Ülikooli seaduse ja ülikooliseaduse muutmise seaduse jõustumine tänavu 13. märtsil oli väga oluliseks sündmuseks Eesti haridus- ja kultuurivaldkonnas.
On ju Tartu Ülikool suunanud meie maa elu juba rootsi ajast peale. Kuna rahvusülikool on seaduse järgi „universaalne integreeritud teadus-, arendus-, õppe- ja kultuuriasutus“ , siis on järelikult vaja teisi kõrgkoole arendada enam rakendusliku kallakuga spetsiaalülikoolidena. Sellisest tööjaotusest tõuseb tulu mõlemale poolele: Tartu Ülikool on temast välja kasvanud Eesti Maaülikoolile ja Tallinna Tehnikaülikoolile Alma materiks e Toitvaks emaks alusteadmiste, ideede ja õppejõudude jagamisega, nimetatud spetsiaalülikoolid aga on alusülikoolile praktikabaasideks ja sotsiaalsete tellimuste esitajateks.
Millegipärast ei lähtu Tartu Ülikooli rektor Alar Karis erialade dubleerimise küsimuse lahendamisel värskelt jõustunud seadusest, vaid peab erialade dubleerimise vähendamise ainsaks retseptiks kõrgkoolide liitmist. Alustada tulevat Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli ühendamisest, moodustades kõigepealt pariteetsetel alustel integratsioonikomisjoni. Tema arvates „Tartu Ülikoolis ja Eesti Maaülikoolis õpetatavate erialade kvaliteet oleks veelgi kõrgem, kui akadeemiline ja rakenduslik komponent oleksid mõistlikus tasakaalus“.
Aga mida võidaks alusülikool sellest, kui Maaülikool lammutatakse ja Tartu Ülikooli külge liidetakse selle viis rakenduslikku valdkonda: põllumajandus ja maamajanduse ökonoomika, metsandus, keskkonnateadus ja rakendusbioloogia, veterinaarmeditsiin ja toiduteadus, tehnika ja inseneriteadus? Fundamentaalsete alusteadmiste õpetamine lahjeneks ja ühiskond jääks ilma spetsiaalõppeasutuses ette valmistatud praktilise suunitlusega spetsialistidest.
Meie isamaa ei vaja ebamäärase profiili ja kohmaka juhtimisega monopoolset mammutülikooli, vaid koostööl põhinevat kõrgkoolide süsteemi. On olemas avalik-õiguslike ülikoolide hulk, millest allapoole langedes hakkab õppe-, teadus- ja arendustöö kannatama. Elurikkuse puhul me ju taunime üksmeelselt liikide arvu vähendamist, kas siis haridusrikkuse korral oleme teist meelt?
Tulevikuerialade arendamine nõuab tähelepanu
Õnneks ei sea uus haridusteadusminister Jaak Aaviksoo erialade dubleerimise vähendamise tingimuseks ülikoolide liitmist, vaid lahendab seda küsimust riikliku koolitustellimuse komisjoni vahendusel.
Haridusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhi Mart Laidmetsa kinnitusel on õppekavade kontsentreerimiseks kavas vähendada riigi tellimust vähemalt kolmandiku või poole võrra: näiteks maalikunsti eriala kaotamine Tartu Ülikoolis ja teoreetilise füüsika õpetuse dubleerimise lõpetamine Tallinna Ülikoolis.
Samal ajal peaks aga haridusministeerium lähenema perspektiivitundega tulevikuerialade arendamisse. Näiteks MTÜ Eesti Tuumajaam initsiatiivil on ette valmistatud tuumaenergeetika magistriõppe kava, mis on kooskõlas valitsuse koalitsioonikokkuleppega. Selle MTÜ liikmena tunnen muret Aaviksoo seisukoha üle, mille järgi kahe ülikooli soov hakata koolitama tuumaspetsialiste olevat õppetöö korraldamise kurioosseks näiteks.
Kaheaastasesse magistriõppesse võetakse 10 üliõpilast Tartu Ülikoolist ja teine 10 Tallinna Tehnikaülikoolist, kuid sisuliselt pole tegemist dubleerimisega. Hoopis vastupidi – kahe rühma ühisõpetamine toimub just nii nagu rahvusülikooli eripära ja olemust määratlenud uue seaduse põhjal peakski olema.
Alusteadmisi – tuumaenergeetikat, kiirgusohutust, majandus-, keskkonna- ja sotsiaalteadusi õpetab Tartu Ülikool, aga tuumaelektrijaamade tehnoloogia jms rakenduslike erialade teadmisi jagab Tallinna Tehnikaülikool. Hetkel leidub meie riigis ainult üks litsentseeritud kiirgusekspert, seega tuumaenergeetika spetsialiste vajab Eesti igal juhul.
