Uus-Meremaa on juba kümmekond aastat olnud ÜRO inimarengu edetabelis väga kõrgel kohal – viimaste andmete järgi kolmandal. Kui see ei peaks olema riik, kust inimesi ei tõmbagi mujale, siis milline veel? Ometi olen maailmas ringi liikudes kohanud Uus-Meremaa rahvaarvu arvestades (u 4 miljonit inimest) ebaproportsionaalselt palju „kiivisid”, kes on pikemaks ajaks kodumaa tolmu jalgadelt raputanud. Samasugused lood  nagu eestlastel: kelle on kodust välja ajanud rännulust, keda tõmbas suurem sissetulek (Austraalias, USA-s ja UK-s on võimalik rohkem teenida), kes oli tulnud magistri- või doktorikraadi järele ja jäänud...

Vaatasin ka üht veebiarutelu teemal, miks nii paljud Uus-Meremaalt lahkuvad, ja tekkis tunne, nagu loeksin kommentaare Eesti kohta: tööd ei ole, karjäärivõimalused on kehvad, palgad on väiksed, elu on kallis, igav on, kultuuri ei ole, koolid on kehvad, liiga vähe sallivust.

Loodus, lambad, kääbikud

Uus-Meremaa statistikaameti andmetel lahkub riigist igal aastal pikemaks ajaks või päriselt keskeltläbi 45 000 inimest ning väljaspool kodumaad elab vähemalt 600 000 uusmeremaalast (neist kolm neljandikku Austraalias). Paljud pikemaks ajaks lahkunutest tulevad lõpuks tagasi: umbes pooled paari-kolme aasta pärast, ülejäänud jäävad kauemaks või ei naase kunagi. Ei ole näha ühtki tegurit, mis võiks ahvatleda rohkem uusmeremaalasi naasma, arvavad sealsed statistikud. Sammud, mis teevad tööturu ja elutingimused atraktiivsemaks, võivad küll julgustada mõningaid uusmeremaalasi naasma, kuid ennekõike toovad sellised muudatused juurde sisserändajaid mujalt, arvavad nad.

Praeguse Uus-Meremaa ja võimaliku rikka tuleviku-Eesti vahele ei saa muidugi päris võrdusmärki panna. Esiteks on Uus-Meremaa asukoha poolest veelgi rohkem maailma äär kui Eesti, teiseks on Uus-Meremaa suures-ti immigrantide maa, kellele sõna „kodukoht” võib-olla vähem korda läheb kui eestlastele. Samal ajal on Eestigi pigem „loodus, lambad ja kääbikud” tüüpi maa, mille raha kõrgelt tähtsustavatele inimestele maailma nabaks muutmine nõuab ime kordasaatmist. Lisaks viitavad tähelepanekud stiilis „igas maailma sadamas leidub üks eestlane”, et eestlastes on koduarmastuse kõrval ka suur annus rännuhimu.

Elutingimuste paranedes lä-heb Eestiski tõenäoliselt nii, et talentide naasmise tohutut kasvu me ei näe, küll aga muutume ligitõmbavamaks mujal sündinud talentidele. Aga välismaal elavad talendid võivad ka olla suur väärtus, kui neis säilib hoolimine kodumaa käekäigust. Näide selle kohta on Liibanon. See nelja miljoni elanikuga maa ei püsiks pärast pikka kodusõda ja pidevaid väiksemaid konflikte majanduslikult suhteliselt heal järjel, kui välismaal poleks eri hinnangutel 4–15 miljoni inimese suurust Liibanoni diasporaad.