Mitu uut töökohta sünnib kõrgetest maksudest?
Inimesed otsivad loomulikult tööd seal, kus parem palk, keegi ei lähe Rootsi tööle selleks, et rohkem makse maksta. Mitte vaid lapsed, vaid terved perekonnad on siin vaesemad kui me ise tahaks. Hinnad lähenevad Euroopa tasemele, palgad on ikka veel kaks-kolm korda väiksemad, ja siin ei aita ka abirahade suurendamine, olgu maksuastmeid üks või kümme.
Kui me tahame sotsiaalsetest probleemidest lahti saada, tuleks asuda lõpuks mõtlema, kuidas tööhõivesse rohkem raha suunata. Mitte seda sealt maksudena vähemaks võtta. Ikka on osa ühiskonnast, erasektor, mis maksab makse, kuid saab vastu vaid pisteliselt teenuseid, teine osa, avalik sektor, mis saab riigilt palka, maksab osa palgast maksudena tagasi ja saab samu teenuseid, mida erasektorgi. Ehk üks on ülalpidaja ja teine ülalpeetav ja nagu 18. sajandil tekkis sarnasest ebavõrdsusest revolutsioon, siis tänases maailmas on erasektor üha enam vihane suureks paisunud avaliku sektori pärast.
Viimati sai sellest Kuuba aru, et kuni erasektor tööd anda ei jaksa, langeb kogu ühiskond vaesusse. Ükspuha kui suuri hüvesid riik ka ei lubaks. Pidevalt tõsta makse, nagu 17. sajandil üks kuulus Päikesekuningas tegi, et õukondlikku (võrdluseks täna avaliku sektori) pillamist üleval pidada, on absurdne, sest erasektori taluvus saab kuskil otsa. Lõputult vähendada ka ei saa, sest meie nõutav teenuste kvaliteet hakkaks kannatama. Kus jookseb ikkagi piir normaalse ja röövelliku maksustamise vahel?
Kahtlematult on ka maksukoorma tõstmisega võimalik töökohti luua –riigi palgal olevat sektorit kasvatada või investeeringuid sinna suunata, kus kasulik. Kuid nõukogude majandusmudel, mis natsionaliseerimistega ajutiselt rikka riigiaparaadi püsti ajas, lõppes teatavasti pankrotiga. Päästeteenistusi, õpetajaid, tänases konfliktses maailmas ehk ka armeed maksudest ülal pidada on veel loogiline, kuid kui asi läheb juba majahoidjate riigi palgal hoidmiseni, on asi juba absurd.
Ja ka tänases läänemaailmas käib kärpekavade kisa paraku vaid valitsuskulutuste üle, kõik muu kiputakse üldse ära unustama. Olemasoleva jõukuse ümberjagamine oli ehk veel 19. sajandil (kui raha oli mõõdetav kullas) mõeldav, tänapäeval peab aga majandus vältimatult midagi juurde tootma. Kärpedki ei saa lõputult kesta, ühel hetkel tuleb juba hakata uusi investeeringuid leidma.
Kõrged maksud tapavad
Kui majandus kasvab, kasvavad niikuinii ka maksutulud, aga „maksude tõstmine ühe protsendi võrra SKT-st vähendab sisemajandust kaks kuni kolm protsenti,“ väidab USA ajutrusti NBER (National Bureau of Economic Research) analüüs, autoriteks Christina ja David Romer. Seda alahinnata oleks liig, on ju NBER-i ridades koguni 19 Nobeli majanduspreemia laureaati, Christina Romer oli aga Obama majandustiimi juht.
Tänaseni on paljudel valitsustel kriisi saabudes kiusatus kergeima vastupanu teed minna. Riigi tulude vähenedes tahetakse kohe hakata tõstma makse, et luua illusiooni senise peo edasikestmises. Kui see ei õnnestu, tahetakse võtta võlgu, sest ka see loob ajutise illusiooni kriisi puudumisest. Kerjatakse raha IMF-ilt. Ükski neist sammudest ei vaata tulevikku. Öelda, et tuleb usinamalt tööd teha, oleks ju ebapopulaarne.
On ka jätkusuutlikumaid vahendeid rikkuse suurendamiseks. Riigid avavad end välisinvesteeringutele, sest see toob raha just sisse, legend röövellikest välisinvestoritest ei kannata just kriitikat. Rehepappidena eurokassa najal elamine on küll kasulik, ka Lääne-Euroopa tegi endast Teise maailmasõja järel rikka just sarnase USA Marshalli abi najal, kuid Saksamaa ja Jaapani majandusimed, nagu enamik järgnenud tiigrihüpetest rajasid end hoopis edukale ekspordile.
Kreeka tee on näidanud, et laenude peal riigiaparaati kasvatades kestvat heaolu ei saavuta. Teisal on Portugal, Kreeka ja Iirimaa asunud rohkem „rikkaid“ maksustama, ka IMF-i ja EL-i nõuandjate õhutusel, Slovakkia tõstmas üldse maksukoormat, kuid ükski neist pole just mõistliku majanduse sünonüüm. Laen on vaid üks võimalus raha sisse tuua, nimelt see „palju pappi ja ruttu“ variant. Vahel vajalik, kuid mitte jätkusuutlik.
Rikaste maksustamine ka just uut väärtust ei loo, kui populaarne see samm ka ei tunduks. Ühel hetkel tuleb lihtsalt aru saada, et ilma uut jõukust loomata, millesse panustab kogu ühiskond, mitte vaid „üks protsent“, pidu enam edasi ei kesta. Ja see panus peaks käima siiski tarbimise, mitte maksude kaudu.
Naftat me ei ole veel leidnud, ehk kiireid ravimeid ei ole. Eksport sõltub konjunktuurist ja suudab tihti ka riigi abita uusi töökohti luua. Siseturule tootev ja teenindav sektor sõltub just sellest, kui palju ühiskond ise tarbida jaksab. Ehk kui palju raha on ettevõtjatel investeerimiseks ja kodanikel tarbimiseks. Täpsemini, kui palju maksudest üle jääb.
Majanduskasv sisaldab nii ekspordi-impordi tasakaalu, mis Eestil on kolm viimast aastat olnud üllatuslikult plussis, eratarbimist, mille taastumine võtab veel aega, valitsuskulutusi, mis vajavad võlakriisi ajal peaaegu kõikjal kokku tõmbamist ja majanduse koguinvesteeringuid, mis loomulikult samuti kokku tõmbunud. Maksude tõstmisega kasvataks me ilmselt vaid valitsuskulutusi, ei midagi muud.
Rootsi ime ja haigus
Kui me tõesti tahame saada sama jõukaks riigiks kui Rootsi, peame ikka sama palju vaeva ka nägema, kui Rootsi enda ülesehitamiseks näinud on. Ennekõike aga vältima populistlikku laamendamist. Maksukoorma tõstmine Rootsi tasemele ei tee meist veel sama rikast kui Rootsi. Arvata, et Eesti majanduses oleks sisemise ümberjagamisega sama suurt jõukust leida kui 25 korda suurema majandusega Rootsis, oleks lihtsameelsus.
Rootsi pole näinud sõdu ligi 200 aastat, inimeste sotsiaalset julgeolekut on parandatud juba enam kui sajandi, ka pole seal tehtud revolutsioone, mis ühe klassi õiguste nimel muud ühiskonda purustama hakkaks, ega kolhoosieksperimente, mis maaelu täielikult hävitaks. Kuigi ta pole eriline naftariik, on Rootsi tänasel päeval jõukamaid riike maailmas, mis oma pangandust ülal hoides päästis meidki 2009. aastal tunduvalt rängemast kukkumisest.
Kuid Rootsi nime all tuntakse ka „haigust“ – kui kodanikud ennast lõhki laenavad, riik on aga maksukoorma nii kõrgeks ajanud, et töökohad riigist välja kolivad. Rootsi on rikas, aga kõike järgi teha ka ei tasu.
