Mitut Eestit sa tead?
Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi.
Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist.
Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale. Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste.
Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata. Raudteede ümber toimunu näitab, et rahvas on marginaliseeritud «tädi Maaliks», kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes.
Eesti kahestumise sügavust näitavad avaliku arvamuse uuringud, kus enam kui pooled inimesed on vastu ja kolmandik rahvast on ükskõiksed Eesti riigi tulevikusuundumuste ehk euroliiduga liitumise suhtes. Alates 1990. aastast pole rahulolu demokraatiaga Eestis olnud kunagi nii madal nagu see on aprillis 2001. Alates 1995. aastast ei ole rahva hinnang poliitilisele olukorrale olnud nii negatiivne kui see on praegu, mil 73% inimesi on otseselt rahulolematud.
Rahva usaldus riigi kolme juhtiva institutsiooni - parlamendi, valitsuse ja peaministri - suhtes on langenud viimase kuue aasta madalaimale tasemele. Kui mais 1999 usaldas Riigikogu 50% elanikest, siis praegu ainult 30%, valitsuse usaldus on langenud 53%-lt 28%-le ning peaministri oma 47%-lt katastroofilisele 22%-le.
Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja mina-keskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta. Eesti peaministri laskeharjutused ning sellele järgnenu on drastiline näide tegudest, millele võimueliit ei ole suutnud anda demokraatlikus riigis ainumõeldavat hinnangut. Vastutusest kõrvalehiilimine alandab mitte ainult poliitikute, vaid kogu rahva eneseväärikust, sest annab ühemõttelise signaali - Eestis kehtib kaksikmoraal, Eestis võib käituda ebaeetiliselt ja vääritult.
Mida teha? Alustuseks tuleks erandeid tegemata järgida demokraatlikke tavasid. Poliitikas on tegu ja vastutus sama asja erinevad tahud. Vajalik on ühiskondlik kokkulepe toimimaks demokraatliku euroopaliku riigina, mida rahvas saab usaldada. Samas on vajalik ka mentaliteedi nihe. Varakapitalismi individualismi peab hakkama tasakaalustama sotsiaalsuse põhimõte.
Kui me ei suuda ületada riigi ja moraali kahestumist, oleme «läbikukkunud riik» ja «kaduv rahvas». Viimast on meile tegelikult mitme sajandi vältel ennustatud, kuid välise surve kiuste oleme suutnud püsima jääda. Kas suudame seda aga omaenda vabas riigis.
Hädasti on vaja objektiivset kriitiliste valupunktide kaardistamist. Seni kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illusoorse klantspildi loomisele Eestist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist, pole võimalik sotsiaalsetele probleemidele vastu seista. Kuni puudub objektiivne teaduslik analüüs, mis Eesti riigis tegelikult toimub, ei ole võimalik negatiivseid protsesse mõjutada.
Me ei soovi, et avalikku pöördumist hakkaks oma huvides ära kasutama tänane opositsioon, käsitades seda üksnes valitseva koalitsiooni kriitikana. Enamik meie järeldustest kehtivad Eesti poliitika suhtes tervikuna. Küsimus ei ole nimedes, vaid süsteemis ja põhimõtetes.
Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja murda. Riigi presidendi funktsioon on täita niisugustel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli. Või me olemegi juba liivakastivabariik?
Aili Aarelaid, Eiki Berg, Klara Hallik, Malle Järve, Ülo Kaevats, Voldemar Kolga, Katrin Kivimaa, Juhan Kivirähk, Jüri Kruusvall, Mikko Lagerspetz, Katrin Paadam, Marje Pavelson, Iris Pettai, Tiiu Pohl, Ivi Proos, Tiina Raitviir, Andrus Ristkok, Rein Ruutsoo, Andrus Saar, Ellu Saar, Erik Terk, Ene Tiit, Anu Toots, Raivo Vetik, David Vseviov, Rein Vöörmann
Kas sotsioloogid pakuvad üle? Või ongi niisugune Eesti?
