Mõmmid, maavara ja söödud sõnad
Sellega tähistatakse kohalikku vastuseisu mitmesugusele suuremahulisele arendustegevusele, olgu valdkonnaks maavarad, suurtööstus, energeetika, kinnisvara, taristuprojektid või muu. Eesti vaste isikule, kes võib olla tehnoloogilise ja majandusliku progressi pooldaja üldiselt-globaalselt, kuid ettevaatlik konservatiiv lokaalselt, võiks olla mõmm (akronüüm hoiakust „minu õues(t) mitte mullakübetki, muhvigi, millimeetritki jne”), tegevused mõmmimine ja mõmmistumine ning nähtus mõmlus (mis on keskkonnale võrreldes kümnenditaguse jõmlusega risti vastupidise toimega). Kuna mõmmid on pigem positiivsed kui negatiivsed kangelased juba folklooris, uuemal ajal avalikkuses ülituntud aga tänu Heljo Männi, Ivo Eensalu, Mart Laari jt loomingule-tegevusele, siis ei tohiks sellisena tituleerimine kellelegi ka solvav olla. Ega mõmluses ei olegi midagi tingimata tagurlikku, sõltub, kust otsast vaadata.
Aastaid väldanud vaidlus Nabala lubjakivivarude kasutuselevõtu võimalikkuse üle sai möödunud nädalal üllatusliku lisa, kui valitsus andis heakskiidu ehitusmaavarade kasutamise arengukavale aastani 2020. Selle kasutuskõlblike varude loendis on märgitud ka Nabala varud. Needsamad, mille kasutamisele on Lõuna-Harjumaa mõmmid aastaid vastuseisu avaldanud, selle nimel organiseerunud ja tugeva kogukondliku tegutsemisvõrgu ehitanud. Ühegi teise maavara kasutamise kohta ei ole peaminister Andrus Ansip isiklikult sõnalist tagatisvekslit välja andnud, Nabala kohta lausus ta aastapäevad tagasi: „Kinnitan teile, et seni, kuni mina olen peaminister, Nabala karstiala ei kahjustata.” (EPL, 20. mai 2010) Ka Reformierakonna valimislubaduste keskkonna peatükis olid Tuhala nõiakaev ja Nabala karstiala eraldi kaitsealustena nimetatud. Selle lubadusega kogusid Reformierakonnale Harjumaalt hääli ka mitu vallavanemat. Ja esimesel võimalusel pärast valimisi keeras valitsus äkki kõik pea peale. Mis mõttega?
Küsimus ei ole niivõrd geoloogiliste ja hüdroloogiliste uuringute paikapidavuses, maavara ekspluateerimise majanduslikus tasuvuses või keskkonnamõju hinnangutes. Mõmluse toiteallikaks ja tekkepõhjuseks igal pool maailmas on valitsusasutuste ja arendajate võimetus oma soove ja kavatsusi piisava veenvusega selgitada ning kehvad hüvituse pakkumised. Parempoolseid valitsusi on alati põhjust kahtlustada pigem ettevõtjate huvide eelistamises keskkonnakaitselistele huvidele, meie röövkapitalistlik lähiminevik lisab kaalu hirmudele, et kui tegutsemiseks läheb, ei hooli tegutseja enam reeglitest ega järelevalvest.
Kas laiendusel on mõtet?
Kui suhtlemine toimub avaliku võimu ja kohaliku elaniku vahel, ei ole kunagi viimane süüdi, et ta aru ei saa või ei jää kõrget aukandjat uskuma. Viga on alati ja eranditult selgitajas. Selgitaja peab tõestama, et teisiti ei saa ja tegevuse tagajärjeks on üldine kasu. Ta peab teadma, et tegutseb põhjendatud ja põhjendamatu umbusalduse foonil. Eesti senine valitsuskoalitsioon võis küll saavutada valimisvõidu, kuid erakondade ning ka valitsuse üldine usaldusväärsus elanikkonna silmis on madal. Ja mida madalam see on, seda vähem võib valitsus(asutus) endale lubada suhtlemisvigu.
Antud juhul tekitab mõmmidele – ja mitte ainult neile – küsimusi see, miks tähtsa otsuse tegemiseks valiti hägune võimuvahetuse aeg, mil tava järgi on valitsus (isegi hoolimata valimisvõidust) valimistest kuni uue mandaadi saamiseni riigikogult tagasi astunud olekus. See tähendab, et valitsuses olulisi otsuseid ei langetata, vaid lahendatakse ainult kiireloomulisi tehnilisi küsimusi. Ükski arengukava ega strateegia ei mahu tehnilise ja kiireloomulise küsimuse raamidesse. Miks ei võinud seda jätta lauale koalitsioonikõnelusteks (kõnelusi juhtivad Ansip ja Laar kandideerisid mõlemad Harjumaal ja neile peaks Nabala teema üksipulgi selge olema)? Kas oli kartus, et avalike kõneluste käigus ei jõuta kokkuleppele?
Kehva mainega keskkonnaministri abitud kommentaarid valitsuse otsusele lisasid vaid õli tulle. Jutt sellest, et valitsusel polnud õigus maha salata, et see „kivi seal maa sees on”, on ebaveenev. Nagu ka kinnitus, et tehakse aga muudkui uuringuid juurde ja enne aastat 2013 ei juhtu niikuinii midagi. Vastuolulistest kavatsustest räägitakse vabal maal ikka enne, mitte pärast otsuse langetamist. Kui mõmmid said välkotsusest teada ajakirjanduse kaudu, siis pole ka imestada, et nad ühtki ministri selgitust ja lubadust enam tõsiselt ei võta. Värskelt on ju igaühel meeles, et peaministri lubadused Nabala osas kehtisid täpselt kolm päeva üle valimiste.
Pilk kaardile näitab, et Nabala lubjakivi võiks põhiliselt rakendust leida Tallinna-Tartu maantee ehitamisel. Aruvalla-Kose lõigu jaoks on juba hilja, sest see peaks 2013. aasta suveks valmis saama. Järelikult võib arendaja (ja teda toetava valitsuse) suureks unistuseks olla Nabala killustikukoormate uputamine Ardu taga algavatesse soodesse. Teed ehitada on seal tore, pole eriti elanikke oma huvidega segamas. Aina suurem on aga küsimus, kas teelaiendusel Koselt ja eriti Ardult edasi ka üldse mingit mõtet on.
Liikluskoormuse kasvu optimistlikud ennustused kõrbesid majanduslanguse aastatega otsustavalt. Odava nafta ajastu tagasituleku ennustajaid ei leia maailmast enam tikutulegagi otsides. Riigi tark otsus vahetada välja kogu reisirongipark mõjutab omalt poolt negatiivselt Tartu maantee kasutamist. Viimase osas on meil küll ennustusi, kuid tõde selgub alles pärast rongide saabumist. Minu pakkumine on, et rongide populaarsus kujuneb suuremaks ühestki ennustusest – jäid ju reisirongid elama ka ülima individualismi ja autohulluse kümnenditagustel aegadel ning hoolimata valitsuste langetatud surmaotsustest. Reisijad hääletasid rongide poolt ja teevad seda edaspidigi.
Tagurpidi arvestades on valitsuse otsus ehitusmaavarade kasutamise arengukava kinnitamise kohta ja sellega Nabala kivi määramine aktiivseks varuks põhjustatud niisiis hüpoteetilisest vajadusest ehitada kunagi poole laiemaks ehk tarbetult laiaks Tallinna-Tartu maantee. („See on meie suur eesmärk,” tavatseb öelda minister Juhan Parts.) Mõistusvastast asja mõistuspäraselt seletada muidugi ei saagi – siin on vastus valitsuse kommunikatsioonihädadele. Nabala mõmmidele aga soovitan suunata propagandatuli karjääri vastu olemiselt kaugema maanteelõigu vastu olemisele. Likvideerides põhjuse, kaob ka tagajärg nagu nõiaväel (või nõiakaevu).
