•• 13. oktoobri Eesti Päevalehes jutustab Anna-Maria Penu (“Kindral Franco on surnud. Elagu Franco?”) kindral Francisco Franco järeltulijate suurest populaarsusest ja nendega seotud skandaalidest tänapäeva Hispaanias. Esitatud faktides pole ilmselt põhjust kahelda, küll vajaks aga mõningast selgitamist asjaolu, kuidas on võimalik, et Franco perekond kuulub täna-

päeva Hispaania eliiti ega ela “pagenduses, vihatute ning häbistatutena”, nagu artikli autor näib seda Francodele soovivat.

Penu näib meelega või tahtmatult unustavat, et kindral Franco pärandiks on nüüdne Hispaania riik. Kindral oli tõepoolest diktaator, tema võimu aegne Hispaania oli alguses vaene maa. Kuid Franco oli ka mees, kes oskas ja tahtis vaadata kaugemale oma sõjaväediktatuuri elueast. Teades, et võit kodusõjas, millega välditi Hispaania muutumist idabloki osaks, saabki olla vaid algus Hispaania väljumisele ebastabiilsusest, mis oli selles riigis väldanud sisuliselt Napoleoni ajastust alates, alustas Franco pärast sõda mitmeid reforme.

“Hispaania ime”

Artiklis pole miskipärast poole sõnagagi mainitud põhjusi, tänu millele on üleüldse olemas rikas, demokraatlik, läänemaine ja monarhistlik Hispaania. Esimene neist oleks “Hispaania ime” ehk Hispaania 1960-ndate majandusbuum. Teine, vähemasti sama oluline ning artiklis esitatut vahest veelgi paremini põhjendav on kindral Franco erisuhe Hispaania kuningakojaga. Nimelt viibis 1948. aastast alates kindrali kutsel tema isikliku õpilasena Hispaanias Barcelona krahv Juan de Borbón, rohkem tuntud kui kuningas Juan Carlos I, kelle Franco nimetas mõni aasta enne surma oma järeltulijaks, teades, et vaid kuningavõim saab konsolideerida üle sajandi kestnud raskustes räsitud maa.

Nõnda pole päris õige ka artikli väide, nagu oleks kindral Franco rezˇiim olnud fasˇistlik. Hispaania Falang – Hispaania fasˇistlik liikumine – moodustas vaid ühe osa laiapõhjalisest koalitsioonist, kelle eesotsas kindral Franco kodusõja võitis. Sõja järel mugandus Falang üha enam võimuaparaadi osaks ning sillutas teed eri katoliiklikele organisatsioonidele, kelle mõju Franco valitsusaja viimastel aastakümnetel tugevasti kasvas. Francisco Franco diktatuuri võib nimetada fasˇistlikuks vaid niivõrd, kuivõrd selle ideoloogia defineerimine on tänini jäänud vaidluste objektiks. Seda ettevaatlikum peaks aga termini “fasˇism” kasutamisega olema…

Ilma ülaltoodud põhjuste kas või lühida nimetamiseta jääb paraku pilt tänapäeva Hispaaniast ja selle tekkeloost poolikuks.

Peeter Helme, ajaloolane