IRLil on kahtlemata oma roll Eesti poliitmaastikul. Erakonna eelkäija Isamaa on teinud iseseisva Eesti kindlustamiseks rohkem, kui teised poliitdinosaurused. Uut visiooni otsiva IRLi probleem seisneb selles, et Isamaa koos oma tänuväärsete saavutustega on jäänud ajalukku.

Praegune valitsuse peakonservatiiv on kaotanud usaldust ja tohutul hulgal hääli ilmselt seetõttu, et hiilgav minevik ei kasvanud edasiviivaks tulevikuplaaniks ning liigne panustamine poliittehnoloogiale on asendanud siirast tahet midagi käegakatsutavat korda saata. Kaks miljonit eestlast kõlab poliitilise plaanina nagu eilne päev, sest antud idee on varem juba 1,5 miljoni eesti keeles kõneleja näol välja käidud. Pool miljonit otsa panna ei ole eriti leidlik, eriti kui seda nähakse immigratsiooni tulemina.

Kui palju toob kasu Eestile kunstlikult tõsiseks tehtud debatt burkakeelust, kui meie burkakandjaid on võimalik üle lugeda ühe käe sõrmedel? Kas samasooliste paaride õigusliku tunnustamise torpedeerimine EKRE ja ka IRL-i poolt ilma omapoolset lahendust pakkumata (mida Vabaerakond on paarkonnaseaduse eelnõuga teinud) suunab meie ühiskonda inimese suurema väärtustamise poole? Asendustegevus on ikkagi tegevus jutumärkides. Isegi kui emotsionaalselt üles köetud ühiskond sellest kohe aru ei saa, siis aja jooksul tuleb kõik ikkagi päevavalgele ning asendustegija visatakse üle parda.

Mõned muretsevad, et IRLi hukk toob kaasa Vabaerakonna ja EKRE tõusu. Meie ei muretse. Olgu öeldud ja meelde jäetud: Vabaerakond ei tulnud selleks, et IRLi asendada või EKREga võistelda. Esimene pole meie jaoks tõsiseltvõetav väljakutse, teine oleks aga lihtsalt meie põhimõtetega vastuolus.

Loomulikult, kui IRLi senised pooldajad tunnevad, et Vabaerakond pakub mõistlikke alternatiive ning koos Vabaerakonnaga jõuavad nad kaugemale, siis see on rõõmustav uudis.

Vabaerakond töötab omas tempos ja meil on oma visioon. Oktoobris vastu võetud poliitiline manifest defineerib erakonda selgelt: kogukondi ja vabadust väärtustav inimkesksne XXI sajandi erakond. Hindame sotsiaalset vastutustundlikkust, kodaniku demokraatlike õigusi, uuenduslikkust ning peame oluliseks Eesti kuulumist Euroopa väärtusruumi.

Need ei ole ainult sõnad - oleme kaitsnud Riigikogus tulumaksuvaba miinimumi jõulist tõstmist, valimissüsteemi muutmist konkurentsi rohkem soodustavaks, tõstatanud ühiskonna üleparteistamise probleemi. Oleme vältinud pagulasteema üledramatiseerimist ja kutsunud rahulikule ning arukale suhtumisele, mõistnud korduvalt hukka hirmu külvavaid äärmuslasi, käinud välja ettevõtlust toetav samm ja nii edasi.

IRLi saatus on tema enda kätes. Maalime korraks sellise pildi: kui hoovi peal käib massikaklus ja Sinu lõpuni välja ehitamata majja võidakse iga hetk sisse tundiga, siis seisad Sa maja lävepakul, püss käes, et keegi lähedale ei kipuks ja majas varjunud lähedasi ei kahjustaks. See oli üheksakümnendate olukord, mis vajas erilisi lähenemisi. Saime hakkama.

Kui maja seisab enam-vähem kindlalt, hoovi peal on rahu ja metsast on kuulda hundi ulgumist, siis arvestad Sa ohtudega, kuid püssi igapäevase õlitamise asemel püüad tagada, et perel läheks hästi, Su kogukond elaks põnevat elu ja maja saaks uued aknad. See on XXI sajandi Eesti, kus muude oluliste asjade kõrval on veelgi olulisem inimese heaolu ja vabadus.

Vabaerakond on seda mõistnud ja liigub tulevikku. Püss käes musta metsa poole vahtimine ei vii Eestit edasi.