Link kopeeritud!

Mõnuained ei tohi olla meie majanduse vundamendiks

 (31)

Mõnuained ei tohi olla meie majanduse vundamendiks
Shutterstock

Naudinguotsimine on inimestele omane läbi ajaloo. Juba vanad roomlased, keda tuntakse üldiselt pragmaatilise ja kainelt mõtleva inimtõuna, libastusid mõtteterale in vino veritas - veinis peitub tõde. Põlvest põlve on tõde pudelist otsides prassitud maha terved varandused, ent see pole naudinguotsijaid peatanud.

Ka kuiva seaduse aegu, ja eriti siis, leiti võimalus pummeldamiseks. Salaviinaga kauplejad aga muutusid inimeste mõnukihult teenides üleöö kröösusteks. Muidugi on alkoholile läbi aegade leidunud ka võimsaid vastaseid ja helgemad rahvuslane on kaaskodanike joomakirge alati tauninud. Isegi tuhandetel lavadel superstaariks tõusnud Taani prints Hamlet elas sügavalt läbi taanlaste kuulumist joodikrahva hulka.

Loe veel

20. sajandil kehtestati mitmes riigis keeluseadus. 1907-1948 kehtis see Kanadas Prints Edwardi saarel, 1907-1992 Fääri saartel, 1914-1925 elas tõelise kainuspohmeluse läbi emake Venemaa, 1915-1922 kuulutati alkoholitarbimine kriminaalseks jäisel Islandil, 1916-1927 Norras, 1919 Ungari Nõukogude Vabariigis, 1919-1932 Soomes ja 1920-33 USA-s, kuigi mõnedes osariikides, näiteks Kansases kehtis kuiv seadus kaheksakümnendate aastate lõpuni. Ega Eestilegi pole kuiv seadus võõras. Paljudes kalli isamaa valdades ei müüdud alkoholi 1930. aastani. Säh sulle siis kuldset Eesti aega! Võitlust alkoholiga peeti ka endises tööliste ja talupoegade impeeriumis, kus läinud sajandi kaheksakümnendatel kuulutati karskus elunormiks ja purjutajatesse suhtumine muutus seninägematult rangeks.

Üldiselt on inimesed aga ka kõige sügavamal keeluajal leidnud võimaluse alkoholist mõnu tunda. Kärakat on aetud koduste meetoditega või toodud leebemate seadustega naaberriikidest. Halvimal juhul on üritatud meeleolu tõsta tehnilist piiritust kulistades. Ühiskonna tavadest ja kommetest väljarebitud keelud ja käsud lihtsalt ei tööta. Nii pole ka Eestis toimunud kiire aktsiisitõus suutnud veendunud tarbijaid alkoholist võõrutada. Palju on räägitud sellest, et oma mõnudoosi kätte saamiseks on moodne eestlane pööranud Läti usku, vähem, et nähtavasti on taas hakanud kasvama sala-alkoholiturg ja tihedamalt suitsema kodukäsitöönduslike viinavabrikute korstnad.

Ühiskonna tavadest ja kommetest väljarebitud keelud ja käsud lihtsalt ei tööta. Nii pole ka Eestis toimunud kiire aktsiisitõus suutnud veendunud tarbijaid alkoholist võõrutada.

Alkoholihindade tõusuga on kaasnenud veel üks ebameeldiv trend, nimelt on riigiviina ostmine muutunud kallimaks psühhotroopsete ainete omandamisest. Nii kasvab peamiselt noorte hulgas inimeste arv, kes ei võta alkoholi suu sissegi, sest neelavad tuju ülalhoidmiseks hoopis odavaid tablette või kimuvad mõne toonust tõstva sigareti.

Terve põlvkonna narkosõltlaste pealekasv tähendab meie väikesele riigile juba lähitulevikus probleeme, mille lahendamata jätmisel kannatab kogu ühiskond. 2009. aastal hoiatas maailmanimega semiootik ja kirjanik Umberto Eco oma Tartus peetud loengus, et algava aastasaja suurimaks väljakutseks on toimetulek kahjudega, mida toob endaga suure hulga inimeste, sealhulgas otsustajate, sõltuvus narkootilistest ainetest. Meil oleks põhjust just praegu alkoholimüügi vähenemisest rääkides mõelda ka sellele ohule, mis järgneb traditsiooniliste mõnujookide asendumisel märksa rängemat sõltuvust tekitavate surrogaatidega.

Selge pea eest tuleb võidelda kompleksselt

Sajaprotsendilist karskust pole võimalik saavutada kunagi. Inimesed on erinevad ja kõige helgemadki pead ihkavad vahel end lõdvaks lasta. Just seepärast tuleb võitlust alkoholi ja mõnuainete vastu pidada kompleksselt. Alati ei saa minna otse, sest nii võib ootamatult vastu seina joosta. Nagu praktika näitab, pole üksnes alkoholihindade tõstmisel erilist tulemust. Samuti ei anna erinevaid tarbijasegmente vähe kõnetav kampaania „Ka vähe on palju!" peale eelarveraha põletamise erilist efekti.

Imetleda ööklubides veeklaasi taga istuvaid noori, ja väita, et tegemist on karsklastega, tähendab ilmselget enesepettust. Üks tablett teeb tänapäeval ära poole pudeli viina töö, ja seda hämmastavalt odavalt.

Kui jäämegi narkoprobleemi lahendust otsima uute süstlavahetuspunktide rajamises, läheme enne ootusest halliks, kui süstivate narkomaanide arv kahaneb. Imetleda ööklubides veeklaasi taga istuvaid noori, ja väita, et tegemist on karsklastega, tähendab ilmselget enesepettust. Üks tablett teeb tänapäeval ära poole pudeli viina töö, ning seda hämmastavalt odavalt.

Tuleb lõpetada halamine aktsiisirahade voolamise pärast Lätti ja alustada riikliku programmi väljatöötamist, mis arvestab tegelikku olukorda, inimeste käitumisharjumusi ja tavasid ning on alkoholi- ja mõnuainete tarbimise vastane.

Programm peaks olema praktiline ja teostatav, mitte suuresõnaline ning õhku täis. Alustada tuleks suhtumisest, hoiakute muutmisest, lääbakil oleku pahupoole näitamisest.

Noortele on vaja pakkuda rohkem sportimis- ja enesearendamisvõimalusi. Rahvapidudel peaks enda täiskaanimisele leiduma köitvamaid alternatiive. Riik ei tohiks end kehtestada käskude ja keeldude kaudu, vaid kodanikega arvestava ning nende käekäigu pärast muretseva institutsioonina, kes mitte ei vääna pudelit jõuga käest, vaid tuletab meelde, et on märksa olulisemaid asju, kui vahetpidamata pidu panna.

Väärtused tuleb paika saada, ent raske on selleni jõuda, kui kostab pidev hala, kuidas riigikassa jääb alkoholiaktsiisi vähenedes tühjaks. Mõnuained ei tohi olla meie majanduse vundamendiks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare