Põhiliseks takistajaks on muidugi raha. Vabaduse ausambast on räägitud pea nii kaua, kui on Eesti Vabariiki olnud. Amandus Adamson tegi juba 1923. aastal võimaliku mälestussamba kavandi: figuuride (Kalevipojast ja Sarvikust Lembitu ja Laidonerini ) ning ajaloolisi võitlusstseene kujutavate reljeefidega üle puistatud tömp püramiid, mille keskel kõrgus sümboolne Eesti kuju... Ei läinud läbi. Nagu ka ülejäänud (ja märksa tõsiseltvõetavamad) monumendid, nagu ka Vabaduse väljaku enda detailplaneering.

Esimese vabariigi lõpuga katkenud mäng jätkub aga täie hooga ka teise vabariigi päevil. Vaadakem aga reaalsusele näkku. Väidetavalt pole Tallinna linnal raha kunstiteadlaste Alver-Trummali poolt tehtud Vabaduse väljaku detailplaneeringu realiseerimiseks. Mingid summad leiti küll Vabaduse ausamba kompleksi rajamise ideekavandite konkursiks, kuid selle teiseks etapiks – tõsiseltvõetavate projektide väljaarendamiseks, ei kipu enam finatse jätkuma. Rääkimata sellest, et püsti panna monument ise.

Nüüd aga selgub korraga, et puudus on ka hiilgavatest ideedest, mistõttu tuleb Ïürii hinnangul täiendada ka finaali kümne parema hulka pääsenud töid. Kas sel juhul on üldse mõtet korraldada teist vooru? Pigem tunnistada konkurss ebaõnnestunuks kui hakata iga hinna eest edasi punnitama. Sära ju sellest ei sünni.

Ja milleks anda kunstnikele-arhitektidele asjata lootust, kui värske abilinnapea Rein Lang teatab juba täna, et ka väga hea kavandi korral on ausamba püstitamine tuleval aastal linna eelarvekoormust arvestades ebatõenäoline. Tõesti, arvestades linlaste leiget suhtumist vabadussamba rajamise fondi annetamisel, ei ole samba püstitamine saavutus, mis valimistel kamaluga hääli lubaks tuua.