Link kopeeritud!

Monumentide habras hiilgus

 (2)
Monumentide habras hiilgus
----

Ma ei püüa hinnata Kristina Normani kuldsõduri ja teiste värskel isikunäitusel „Me ei ole universumis üksi” Tallinna kunstihoones välja pandud tööde kunstilist väärtust. See ülesanne jäägu professionaalsetele kunstikriitikutele.

Püüan vaid mõista, mida tahab Kristina oma taiestega öelda. Mis on tema sõnum?

Sõnumini ei saa jõuda muul viisil, kui ainult mõtete ja emotsioonide kaudu, mis töid vaadates tekivad. Seepärast varusin veidi aega ning vaatasin hoolikalt kõiki tema videoinstallatsioone.

Pseudodokumentaalfilmis „Monoliit” saabub pronkssõdur Stanley Kubricki ulmefilmist „2001: kosmoseodüsseia” tuntud muusikahelide saatel kosmosest, et Tallinna kesklinnas maanduda ning äratada konflikt Eestis elavate eri mälukogukondade vahel. Kas käsitada seda lihtsalt absurdina või peitub siin veel midagi?

Vahest tahab autor hoopiski näidata, et konflikti algpõhjus on väljaspool meid ja meie aega? Vastuse sellele küsimusele leidsin teiselt videoekraanilt, kus muu dokumentaalmaterjali seas jookseb ka toonase Venemaa presidendi ja praeguse peaministri Vladimir Putini kuulus esinemine, kus ta väidab, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim katastroof.

Mõistagi olin seda esinemist varemgi videopildis näinud ning sellest mitmes kontekstis kuulnud ja lugenud, kuid pean tunnistama, et polnud väite üle põhjalikumalt mõelnud, sest see näis loomuliku osana Putini poliitilisest retoorikast.

Ei, Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud katastroof, vaid vabanemine, vabanemine isegi neile, kes seda nii ei mõistnud või ei mõista ka praegu. 20. sajandi suurim katastroof oli hoopiski bolševistlik riigipööre Venemaal ja Nõukogude Liidu tekkimine. See on algpõhjus eelmisel sajandil aset leidnud totalitaarsete režiimide võidukäigule ning Teisele maailmasõjale.

Ma ei oska Lenini-Stalini aegse Venemaa juhtimist võrrelda muuga kui pikamaajooksja käitumisega, kes torkab endale noa jalga, lootes, et valu ärgitab kiiremini liikuma. Säärasel moel saavutatud spurt jäi mõistagi lühiajaliseks.

Sel põhjusel ei ole Venemaa praegu umbes 250 miljoni elaniku ja võimsa tasakaalustatud majandusega globaalne suurvõim, kes ta oleks võinud tsaariaja lõpu majandusarengu ja liberaliseerumise jätkumise tulemusena muidu praeguseks olla.

Totalitarismi vaimne pärand

Miks siis Venemaa juhtkond otsib riikliku identiteedi kujundamisel tuge Stalini-aja miljonite inimeste vere hinnaga saavutatud võltshiilgusest?

Vastus on lihtne ja samal ajal keeruline. Totaalse režiimi suurim kuritegu – inimese loomuliku identiteedi tasalülitamine, degradeerimine, hävitamine – jääb tihti märkamatuks. Režiimi ülim eesmärk oli ju panna inimesed endaga samastuma. Okupeeritud rahvastel oli seda püüdlust vastustada palju kergem kui venelastel, kelle rahvusliku identiteedi bolševistlik režiim sisuliselt omastas ning enda kasuks tööle rakendas.  

Seepärast ei ole venelaste rahvusliku identiteedi lahtisõlmimine, eemaldumine või, kui soovite, vabanemine kommunistliku režiimi taagast üldsegi mitte nii lihtne, nagu pealtnäha paistab. See ei ole kerge Venemaal, seda raskem on see aga Eestis, kus meie venelased peavad peale oma rahvusliku identiteedi taasleidmise ennast identifitseerima ka Eesti Vabariigi kodanikena või vähemalt Eesti elanikena.

On selge, et pronkssõduril oli ja on meie venelaste rahvusliku identiteedi kujunemisel oluline koht, meeldib see meile või ei. Oleme siis ise teistsugused või erinevad? Üks esimesi meie rahva vaba tahte akte 1980. aastate lõpul oli ju Vabadussõja mälestusmärkide taastamine kõikjal üle Eesti.

Kas uus võidusammas Tallinnas pole eestlastele samasuguse sümboolse tähendusega nagu pronkssõdur meie venelastele? Võidusamba taevasse pürgiv klaassiluett tuletab meelde Eesti iseseisvuse haprust ning sellisena on see täiuslik monument, kuigi vaevalt monumendi loojad säärast laadi täiuslikkuse poole pürgisid.

Miks otsime oma identiteedile tuge pronksist või klaasist monumentide hapruses?

Loe veel

Oleme küll kommunismist vabanenud, kuid jääme veel kauaks totalitarismi vaimsesse mõjusfääri. Meid juhivad peamiselt endised kommunistid ning nende võtted, meetodid, suhtumine inimestesse ja ühiskonda ning libaidentiteet kanduvad üle ka teistele, isegi nende vastastele ja nooremale, pealekasvavale põlvkonnale. Viimasel ajal on mitmed autorid seda putinismi nime all tuntud nähtust kritiseerinud. Totalitarismi vaimne pärand muudab meid sisemiselt ebakindlaks.

Täiuslik võit

Samal ajal ei ole meil põhjust ot­sida oma identiteedile lisatuge. Saavutasime ju iseseisvuse vägivallatu taastamise ja kommunistliku režiimi võimu alt vabanemisega Vana Hiina sõ­jandusteo­reetiku Sun Zi määratluse kohaselt absoluutse võidu, võidu ilma sõjata. Suuremat ja täielikumat võitu ei ole võimalik saavutada. Võit on igati õiglane kompensatsioon Eesti 1939. aasta absoluutse lüüasaamise eest ning parimat alust meie praegusele identiteedile on raske leida.

Meil on tegelikult küllalt jõudu, et aidata oma identiteedini jõuda ka neil, kellel see on raskem.

Võib-olla on Kristina taiestes korduv tulnuka motiiv allegooria? Tulnukas on ju inglise keeles alien, sõna, millega tähistatakse ka kodakondsuseta isikut. Kodakondsuseta isiku pass on selles sõnademängus ühtlasi ka tulnuka pass. Vahest tuletab kunstnik lihtsalt meelde, et meie seas on siiamaani umbes sada tuhat kodakondsuseta isikut?

Mõned on käsitanud Kristina kuldsõdurit provokatiivsena. Videod, peale „Monoliidi” muidugi, on pelk sündmuste kroonika, kus kõik asjaosalised alates Putinist ja Ansipist kuni okastraadipärgade asetajate, politseiahelike, huligaanide ja poerüüstajateni on esindatud. Kõigi nende sõnad ja teod räägivad oma objektiivsuses ise enda eest.

Ka on raske leida midagi provokatiivset maalis, millel sinimustvalgete lippude ja Georgi lintidega autod on kokku põrganud, jättes maha vereloigu ja purustatud vrakid. Näen selles vaid piltlikku kujundit suuremast konfliktist, mida kolme aasta eest õnnestus vältida.

Kuid tollest ajast paljude hinge jäänud vimm pole kuhugi kadunud. Selle lahtumine võtab aega.

Kuid lahtunud on hoopis miski muu. Kui pärast toonaseid sündmusi võis täheldada riigivõimu soovi oma vigu parandada ja eri kogukondade ühendamiseks midagi ette võtta, siis nüüdseks on säärane ind ammu haihtunud. Masukeerises kadus isegi rahvastikuminister, kelle põhiülesandeks oli sellesuunaliste jõupingutuste koordineerimine.

Vahest tuletabki Kristina meile oma delikaatsel moel, kunstiliste kujundite vormis, meelde, et me eri kogukondade mälu ja identiteedi probleeme ja neid kogukondi ennast ei unustaks? 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare