Mood - tee ökoloogilisse tsivilisatsiooni.

Nii mõnegi segapudru sättimisega saab religioon hakkama paremini kui mistahes muud vaimsed toimingud. Paraku on religioossetest põhimõtetest vähe abi suht-koht selgemate asjade seletamisel. Olgu siinkohal kasvõi seesama ökoloogiliste probleemide temaatika. Ei ütle, et globaalprobleemide lahendamine kuuluks kõige lihtsamate tegevuste valda kuid nende probleemide tekkepõhjustele on lihtsam pilku heita siiski lihtsamatest kultuurikäsitlustest lähtuvalt kui seda religioon võimaldab.

Olete ehk tähele pannud Eesti keele püsivust kasvõi sellises kontekstis, et kujutlege olukord, kus valitsus ja Riigikogu üritaksid vägisi meie kauni emakeele grammatikat ja ning sõnu muuta…selle rakendamine oleks üksjagu lootusetu, kuna keel on keevitunud meie kultuurimällu ja areneb vaid sedavõrd kuivõrd evolutsiooniliselt loomulikku sellesse siseneb.

Inimkonna globaalprobleemidki pärinevad tõsiasjast, et vana ja uus kultuuriline teadmine on erineva sügavusega kollektiivse mälu soppides: veel enne kui inimkond suutis aru saada energia tekkimise ja muundumise seaduspäradest kasutati energiat masstootmise ja-tarbimise kiirendamiseks (Watti aurumasin 1788 ja sellele järgnevad erinevad muusugused masinad, mis sütt ja naftat ning gaasi tarbisid). Masstootmise varaline võlu on meeminakkus, mida mõnisada aastat hiljem tekkinud arusaam energia olemusest ja päritolust tänaseni muuta pole suutnud.

Ahhhaaa - ütleb religioonitehnik ja viitab, et siinkohal ongi küsimus usus. Ei pigem kannatuses ja lihtsamate vahendite valikus. Näiteks kunstiliste vahendite valikus. On ju ökoloogiatemaatika tingitud asjaolust, et teatava ruumi - keskkonnaruumi - taluvuspiire on ületatud. Aegruumis ja keeleruumis toimivad inimtegevust muutvalt piisavalt hästi ka esteetilise tehnoloogia - kunsti - vahendid. Piisav vaid kui looja (kunstnik siintähenduses) adub ruumi nii loob ta sinna ka omaenese eetikast ja esteetilistest tõekspidamisest struktuure, mis paratamatult ka muude inimeste toiminguid mõjutama hakkavad. Selles mõttes pole ka telefon muud kui esteetiline ja ergonoomne objekt elektromagnetlainete ja helilainete poolt täidetud ruumis.

Nii on ka ökoloogiaproblemaatika pigem moe kui religiooniküsimus ja isegi pigem moe kui eksaktsete loodusteaduste küsimus. Loodusteadused võivad küll määratleda ruumi kuid moodi sellesse ruumi ei loo bioloogid, keemikud või füüsikud. Sellegi moe loojaiks on ikkagi kunstnikud. Ökokunst ja ökomaitse keskkonnaruumis tunduvad tõepärastema kui ökoloogiline religioon. Mis pagan see küll olla võiks? Täna veel sõltub inimteadvuse kehastus linnatänavailt ja mujaltki tuntud Homo sapiensiks kutsutud valkkeha olemasolust. Senikaua kui see on nii on see valkkeha pidevas konkurentsis muude valkkehadega ja uskuge mind, et inimese keha pole ka kogu selle kasutatavat tehnoloogiat arvesse võttes sugugi kõige konkurentsivõimelisem.

Religiooni problemaatika pole vast isegi mitte selles, et islamiusklikel on justkui oma ja kristlastel justkui mingi oma jumal.

Lugu on veelgi hullem.

Kärbestel on oma jumal, bakteritel ja seentel oma, krokodillidel oma jne jne… Sageli näikse need teised jumalad olevat võimsamadki kui meie omad kuna üleilmses saasta ja sodilasus pole inimese valkkeha just kõige vastupidavam. Inimeste religioon ei suuda võita ei kärbeste ega prussakate jumalaid, kes pärast meidki maa kohal hõljuda suudavad. Selleks jõuks on mood. See, et midagi on mõistlik ja midagi mitte tähendab vähe inimkultuuris kui puudub mood talitada mõistlikult. Antud puhul siis ökomood.

Marek Strandberg ökopastor