Mõrtsukate suhtes seadused ei kehti

Pikemat aega on avalikkuse tähelepanu köitnud arutelu karistuspoliitika üle, mis on liiga leebe. Olin vastu surmanuhtluse kaotamisele, olen vastu ka karistuspoliitika liberaliseerimisele. 4. novembri Eesti Päevalehe esiküljelt mõrtsukateemalist artiklit lugedes valdas mind vihahoog. Inimesesarnast isendit Kalle Mäesalu, kes oma 40-aastasest elust on 22 aastat vanglas istunud, 17-aastaselt ema vägistanud ja kolm inimest tapnud, ei saa inimeseks nimetada. Tema kohta ei peaks kehtima inimeste jaoks koostatud seadused. Ta tuleb surma mõista.

Südame ajas pahaks justiitsminister Paul Varul, kui ta õigustas kurjategijate varasemat vabastamist sellega, et ehk mõni soovib korralikuks hakata. Kes peaks veel paremini kui justiitsministeerium teadma, kui palju satub kuritegelikule teele varem karistatud inimesi. Isegi kui osa kinnipeetavaist soovib õigele eluteele asuda, ei saa ohvriks tuua tuhandete korralike inimeste turvalisust.

Eesti Päevalehe artiklis on ka vastuolu. Justiitsministeeriumi kriminaalhoolduse osakonna juhataja Maarja Mändmaa tunnistab, et mõrtsuka vanglast vabastamine oli viga, kuid karistusõiguse osakonna juhataja Priit Pikamäe kinnitab, et ametnikele ei saa midagi ette heita, keegi pole süüdi. Kui on tehtud viga, siis vea tegija(d) on süüdi!

Mul on ettepanek. Iga ennetähtaegselt vanglast vabastatud raske isiksusevastase kuriteo sooritanu asemel tuleb vanglasse saata üks justiitsministeeriumi ametnik. Mäesalu kohta vanglas võiks täita minister Varul. Nii saame justiitsministeeriumisse varsti uued inimesed, kes on suutelised rahvale vastuvõetavat karistuspoliitikat ajama.

Kui aga karistuspoliitika liberaliseerimist – sealhulgas surmanuhtluse kaotamist – nõuab Euroopa Liit (EL), siis saab minust sellega ühinemise toetajast vastane. Kui meie riigi areng pole veel vastav sellele, mida eeldab EL, siis tuleb liitumisega veel oodata.

Järvamaalt