MÖTE: Majanduskriisis kannatasid just noored
Manchesteri ülikooli sotsioloogiaprofessor Hilary Pilkington, te koordineerisite mitu aastat kestnud rahvusvahelist uuringut, mis vaatleb noorte osalust poliitikas. Kas praegu on Euroopa noorte seas märgata paremäärmuslike jõudude toetuse suurenemist?
Tegelikult väljendab poolehoidu mõnele paremäärmuslikule parteile väga-väga väike osa noori. Ja see on suurelt jaolt piiritletud nende paikadega, kus ka ülejäänud populatsioonis on teada sama tendents, näiteks Kreekas ja Ungaris.
Küsisime uuringus, kas põliselanike kodakondsus on immigrantide omast olulisem või kas immigratsiooni peaks vähendama, et eelis oleks inimestel, kes juba riigis elavad. Need küsimused on radikaalsete parempoolsete populistlike parteide nurgakivi. Piirkonnad, kus selliseid vaateid leidsime, pole ootamatud, sest need olid riikides, kus sellised parteid on olulisel määral ka valitsuses esindatud. Skaala tipust võib leida Ungari, Kreeka, Venemaa ja Slovakkia piirkondi. Nii et on, mille üle muret tunda, kuid me ei leidnud, et paremäärmuslastel oleks massilist toetust.
MYPLACE’i uuringu jaoks valisite igast riigist vähemalt kaks väga erinevat piirkonda. Nii saite riigi keskmise tulemuse asemel hulga erinevaid juhtumiuuringuid. Muu hulgas huvitas teid, kuidas mõjutab etniline heterogeensus noorte suhtumist poliitikasse, vähemustesse, aga ka paremäärmuslusse. Kujutlen, et paikades, kus vähemused on rohkem esindatud – nagu Eesti puhul Narvas –, prevaleerib väiksem usaldus poliitika kui institutsiooni vastu kui aladel, kus on enamikus need, kelle emakeel on riigikeel. On see nii?
Võtame näiteks Suurbritannia, kus valisime ühe kosmopoliitse ja teise väiksema piirkonna – ühes oli rohkem rahvusvähemusi, teine oli etniliselt homogeensem.
Uuringus nimetame poliitika vastu tuntavat usaldamatust künismiks. Mitmekesisema etnilise koosseisuga piirkondades oldi pisut küünilisemad. Teisalt olid mõned selle regiooni rahvusvähemuste kogukonnad aktiivsemad osalejad ja ütlesid mitteetnilistest vähemustest palju tõenäolisemalt, et tunnevad oma kodakondsuse üle uhkust.
Eestis ja Lätis, aga ka Slovakkias ja Ungaris põhineb immigratsioon põimunud ajalool, mitte poliitilisel või majanduslikul vajadusel nagu uus, kaugelt tulnud immigratsioon. Need mustrid on hoopis erinevad.
Üks meie uuringu suuri leide oli kõrge küünilisuse tase. Meile tundub, et noortes ei tekita frustratsiooni niivõrd otseselt demokraatia toimimine, kuivõrd poliitika, mis on käibel nende keskkonnas – nende kogemus poliitikaga. See on enamiku meie valitud asukohtade noorte seas universaalne.
Miks nad nii tunnevad?
Võime nimetada mitut teooriat. Üks neist on demokraatia defitsiidi teooria. Selle järgi on ühiskonnas palju infot, inimesed on järjest haritumad ja osalevad ühiskonna elus viisil, mis tekitab järjest kõrgemaid ootusi. Kui see on kombineeritud muude faktoritega, siis rahulolu poliitikaga väheneb. Lõhe ootuste ja tegelikkuse vahel järjest süveneb.
Rahulolu võib vähendada näiteks meedia – eriti sotsiaalmeedia –, mis paljastab skandaale ja korruptsiooni.
Kuid toimivad ka muud protsessid – näiteks poliitika kaugenemine sellest, mis tundub ehtne. Poliitika tundub ehtne, kui tegu on su kohaliku volikoguga või kui su laste mänguväljak korda tehakse. Kui aga poliitikat tehakse Strasbourgis või Brüsselis, tundub see palju kaugem. Kas selline arusaam on ka õigustatud, pole eriti oluline. Sealne poliitika lihtsalt tundub vähem representatiivne, vähem demokraatlik.
Kas see tunne on noorte seas prevaleerivam? Ilmselt tekitab noortes frustratsiooni üks kindel asjaolu ja see ei ole sugugi üllatav. 2008. aastast alates on noorte positsioon pea kõikides riikides võrreldes teiste ühiskonnagruppidega oluliselt langenud. Mõnel juhul on langus olnud äärmuslik, nagu Kreekas, Portugalis või Hispaanias, kus töötuid on noorte seas isegi 50% ja rohkem. Kuid isegi riikides, mida kriis nii raskelt ei räsinud, on noored tööturul väga haavatavad, nii et nende akuutne rahulolematus on ootuspärane.
Eesti uuringutulemustest nähtus, et ehkki riigikogu ei usaldata, hinnatakse Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni suhteliselt kõrgelt. See on huvitav, sest tõenäoliselt ei teata kuigi palju sellest, mis neis toimub.
Jah, me eeldasime, et Euroopa komisjon ei saa kuigi kõrget hinnangut, sest kvalitatiivsetes intervjuudes väljendati Euroopa poliitika kohta skepsist. Kuid ometi sai komisjon terve hulga teiste institutsioonide kõrval kõrgema hinnangu kui näiteks rahvusparlamendid. Mulle tundub, et see oli pea kõikjal nii, Eesti otseselt ei eristunud. Päris huvitav leid.
Üks võimalik selgitus on see, et riikides, kus üldine osalusmäär on suhteliselt väike, suhtutakse Euroopa Parlamenti veidi heatahtlikumalt, sest sellest oodatakse väga vähe. Seega pole võimalik ka pettuda.
Rahvusparlamendiga võrreldes Brüsselis toimuvat ka nähakse vähe. Näiteks Suurbritannia parlamendiväitlusi kantakse televisioonis üle. Kvalitatiivsetest intervjuudest ilmnes, et see oli üks asi, mis noortes vastumeelsust tekitab. Nad näevad, kuidas poliitikud üksteise peale karjuvad. Suurbritannia parlamendiväitlused on küllaltki teatraalsed ja jääb mulje, et poliitikud pigem skoorivad punkte kui teevad tõsist poliitikat.
See on üks põhilisi asju, millele inimesed viitavad, kui räägivad poliitikast – et see on räpane mäng. Arvatakse, et poliitikas edendatakse oma isiklikku karjääri, mitte ühishüvesid. Selles on oma iva ja kui sa ei näe, mis toimub Brüsselis või Strasbourgis, siis võib-olla kaldud suhtuma sellesse vähem negatiivselt.
Seega usub enamik Euroopa eri paikade noori, et poliitikud on pigem korrumpeerunud ja lasevad rikastel end liiga palju mõjutada?
Jah. Künismi muutujatena vaatlesime koos kahte küsimust: kas rikastel on poliitikas liiga palju mõjuvõimu ja kas poliitikud on korrumpeerunud. See, kumb neist küsimustest on olulisem, varieerub piirkonniti. Ühe huvitava leiu tegime Saksamaal.
Üldiselt on sakslased ühed positiivsemad – tõenäoliselt hindavad nad oma poliitilist süsteemi kõrgemalt ja kalduvad olema vähem küünilised. Korruptsiooni ja rikaste mõjuvõimu küsimuste puhul ulatus sakslaste hinnang umbes skaala keskele, ehkki enamasti on nad skaala alumises otsas – nad suhtuvad demokraatiasse kõige positiivsemalt ja on vähim küünilised.
On huvitav, et me oleme oma uuringus tabanud hetki, kus mõni teema on aktuaalne. Kvalitatiivsetest intervjuudest selgus, et Saksa noortele ei meeldi üldse lobitöö ja nad muretsevad, kuidas see nende poliitilisele süsteemile mõjub.
Ometi näitavad andmed, et küllaltki palju noori käis viimati valimas. Teisalt ei tunne nad, et nende arvamusest suurt hoolitaks.
Me tõesti leidsime, et hääletanute osakaal oli suurem, kui võis teiste uuringute põhjal arvata. See võib olla meie uuringu eripära, sest ka alles hääleõiguseta vastajate osakaal oli suur [küsitletud olid 16–25-aastased]. Nii et valim vähenes ja see võis muuta tulemuse pisut vähem usaldusväärseks.
Kuid üldiselt oleme üsnagi veendunud, et võime järeldada: valimas käiakse küll. Ja kuigi noored eelistavad kasutada rohkem mittetraditsioonilisi osalusvorme – näiteks petitsioonide allkirjastamist, protestiaktsioone jms, mis on sageli virtuaalsed –, siis küsimusele, mis on kõige efektiivsem, vastavad kõik, et valimised.
See viib meie teise olulise järelduseni: üldiselt noored arvavad, et demokraatia on parim süsteem, ja väga vähesed leiavad, et radikaalselt teistsugused valitsemisvormid oleksid etemad. Ent samal ajal suhtuvad nad kriitiliselt demokraatia praegusesse toimimisse.
Künismiga püütakse sageli selgitada noorte apaatiat poliitika vastu, kuid künism võib ühtlasi olla kriitilise suhtumise väljendus. Kui noored hoolivad nii palju, et poliitika üle vinguda või öelda, et nad seda vihkavad, siis on neis kirge, mis viitab ootusele olla korralikult kaasatud. Noored ei ole oma isiklikus ruumis niivõrd kinni, et poliitika nendeni ei ulatuks.
Paljudele näib tunduvat, et pole poliitikuid ega parteisid, kelle poolt hääletada. Kuidas soovitate poliitikutel seda andmestikku kasutada? Kujutlen, et Eestis oleks reaktsioon selline: võiks vallanduda äratundmisrõõm, et justkui tekiks vajadus uue poliitilise jõu järele.
Kõigepealt peaksime küll kindlaks tegema, kas noored tõesti läheksid valima, et poliitikutel oleks ajend neile uut parteid luua. Ma pole kindel, et noorte probleemid ülejäänud rahvastiku omadest nii väga erinevadki.
Küll aga peaksid poliitikud olema huvitatud sellest, et noored ei samastu ühegi konkreetse erakonnaga. Jällegi võime seda pidada positiivseks. Ei ole nii, et kui mu isa hääletas ühe kandidaadi poolt, siis ma pimesi teen sama. Noorte osalusviisis on oma kriitilisus – mõeldakse, mida erakonnad saavad praegu minu, mu keskkonna, piirkonna või riigi heaks teha.
Ühtlasi tähendab see, et mõnel juhul on parteidest eemaldumine tingitud hoopiski teadmiste või huvi puudumisest selle vastu, milliseid sõnumeid parteid kannavad. See on rohkem „mind ei kõiguta” ja suhteliselt juhuslik poliitikakäsitlus. See tekitab loomulikult muret, sest siis tekib populistlikel parteidel võimalus neid mobiliseerida. Kui inimesel pole pikaajalist arusaama sellest, mida ja miks ta tahab ning milline erakond võiks selle teoks teha, siis võib populistlik teema teda enda poole kallutada.
Uurisite ka, kuidas on omavahel seotud ajalootundmine ja vastuvõtlikkus paremäärmuslusele. Suur osa noori ikkagi leiab, et Teise maailmasõja pärand on oluline?
Universaalne on see, et Teine maailmasõda on ikka veel üle Euroopa ilmse võtmetähtsusega ajalooline võrdluspunkt.
Eestiski kipub rahvusgruppide vaheline vaidlus taanduma sellele, kes oli Teise maailmasõja aegu kelle poolel. Võib-olla oleks noortel võimalik sellest vaatepunktist edasi liikuda?
See on keeruline. Leidsime, et ühest küljest on selliseid võrdluspunkte vaja. Paljudel juhtudel on mälestust režiimiajast põlvest põlve edasi antud ja selle vastu on tekkinud mõningane immuunsus, sest teatakse, millega on tegu.
Näiteks saime peaaegu šokeerivaid andmeid ühest Suurbritannia piirkonnast, kus noored arvasid, et see, kui sõjavägi on võimul, on täiesti mõistlik valitsemisvorm. Oli üllatav, et seda võis arvata niivõrd suur hulk inimesi! Kui järele mõelda, siis ei oleks seda saanud juhtuda Kreekas, sest nad teavad väga hästi, mida tähendab sõjaline valitsus. Kuid Suurbritannias ei suudeta seda hoomata. Sellise minevikukogemuseta võib tulevik olla murettekitav. Mõistan teie soovi edasi liikuda, kuid selleks on tarvis minevik positiivses võtmes kaasa võtta.
Intervjuu ilmus 24. aprillil Eesti Päevalehe vahel ajakirjas "Möte".
