MÖTE: Muinasjuttude maailm
Kui muinasjutu algus tutvustab kolme venda, kellest noorim teistest veidi rohkem erineb (eelistab näiteks liblikate püüdmist kaunitele rõivastele), pole vist keeruline ennustada, et lõpuks troonib just see vend kauni printsessi käevangus uhkes lossis, pool kuningriiki taskus.
Ehkki iga muinasjutt on omanäoline, mõjutab iga varasema loo universaalne struktuur järgmiste mõistmist ja tekitab nende jaoks oma ootused. Kindlad jutustusmudelid – hea võidab kurja, suur vaev saab lõpuks tasutud, tõelised armastajad leiavad teineteist taas – tekitavad kindlustunde ja selliseid lugusid kuulatakse või loetakse hea meelega.
Kuulajat ei köida niivõrd see, kuidas lugu lõpeb (printsess päästetakse lohe käest nagunii), kuivõrd see, kuidas see juhtub. Lõpu etteaimatavus on pigem boonus – inimesed pettuvad sageli filmides, milles positiivsed tegelased hukkuvad ja kurjus pääseb võidule. Sellised mustrid on rangelt kultuurikesksed: indiaanlaste või teiste Euroopa-väliste rahvaste ja hõimude muinasjutte lugedes tabab eurooplasi sageli kummastus.
Loo mõte jääb arusaamatuks ja kuna kasutatakse hoopis teisi kultuurikoode, loevad eri kultuuride esindajad neist välja erineva moraali. Seega õpitakse ka lugude kuulamist ja mõistmist nii nagu lauakombeid või grammatikat: inimesi sotsialiseeritakse nendesse sünnist saadik.
Lood ja muster
Mälu-uurija James Wertsch on osutanud, et samuti nagu muinasjutud on ka iga kultuuri ja rahva ajalugu struktureeritud jutustusmustriteks (narrative template), mis läbivad ühise niidina kõigi sündmuste käsitlemist läbi rahva mineviku.
Iga kultuur loob oma möödanikust tervikliku raamloo, millesse asetatakse eri ajaloosündmused, säilitades sealjuures raamistiku üldise mustri ja suuna. Näiteks kujutatakse eesti rahva ajalugu kui keerulist ja kannatusterohket püsimajäämise lugu, mis sai võimalikuks võõraste vaenulike jõudude kiuste tänu eestlaste sitkusele, kannatlikkusele ja jonnakusele.
Seda raamlugu jutustatakse lastele juba lasteaias ja suuremaks sirgudes sobitavad nad iga uue teadmise eesti rahva ajaloost sellesse struktuuri – olgu see siis kooliõpikust loetud, vanaema vestetud, filmis nähtud või presidendi kõnest kuuldud.
Lood, mis sellest mudelist hälbivad, heidetakse kõrvale kui „valed” või võimaluse korral mugandatakse neid nii, et nad ülejäänud narratiiviga sobiksid.
Hiljuti korraldatud MYPLACEʼi uuring püüdis peale noorte poliitilise aktiivsuse lähemalt uurida ka seda, mismoodi käib selliste lugude ühtsesse mudelisse sobitamine noorte puhul: millist rolli mängivad selles perekond, ametlikud mäludiskursused, muuseumid, koolid ja mismoodi suhestatakse end hegemoonilise narratiiviga siis, kui ollakse pärit teisest kultuuriruumist – Eesti puhul siis venekeelsest etnolingvistilisest kogukonnast. Allpool esitatu on ainult põgus ekskurss sellesse, mis selgus ankeetküsitlusest, süvaintervjuudest, grupiintervjuudest ja etnograafilistest osalusvaatlustest (muuseumis ja koolides). Meie põhilised uurimisobjektid olid eesti- ja venekeelse kogukonna 16–26-aastased noored, aga intervjueerisime ka nende vanemaid, vanavanemaid ja noortele minevikku tutvustavaid täiskasvanuid (muuseumitöötajaid, õpetajat).
Minevik ja tulevik
Kõige reljeefsemalt (ent ühtlasi oodatult) joonistus välja eesti- ja venekeelse kogukonna erinev ajalooteemadesse suhtumine. Piltlikult võib öelda, et venekeelse kogukonna raamjutustus minevikust on Eesti hegemoonilisest ajalookäsitlusest seitsme maa ja mere taga.
Vene keelt emakeelena kõnelevad Eesti elanikud ei ole ainult venekeelse meediasfääri mõjualas, vaid neid ümbritseb teine kontekst ka kodus ja omakeelses kultuurikeskkonnas, mis kannab edasi suulist mälu – jutustust sellest, kuidas asjad varem olid.
Kodust kultuurikeskkonda usaldatakse alati rohkem kui seda, mida räägitakse koolis või loetakse õpikuist. Seda kinnitasid ka paljud meie uuringus osalenud, kui neilt küsiti, missugust ajalooversiooni nad kalduvad uskuma, kui kodus kuuldu ja kirjapandu lahku lähevad. Nagu Anna ja Vladimir vestluses märkisid, on nende arvates raamatutes „kellegi teise” kirjutatu ja „see on poliitika – aga poliitika pole alati tõde”.
Iga mälukogukond, ka Eestis elav venekeelne kogukond, on heterogeenne ja siin artiklis kirjeldatu ei kajasta kindlasti kõigi selle liikmete seisukohti. Sellise formaadiga uuringu puhul on ka keeruline väita, kui suure hulga inimeste arusaamu allpool kirjeldatud arvamuskatked kajastavad, sest tegemist on eelkõige kvalitatiivse uuringuga. Protsentidest olulisem on aga asjaolu, et selliseid arvamusi leidub, sest need viitavad vähemasti ühele viisile, mismoodi konfliktseid mäludiskursusi indiviidi tasandil tõlgendatakse.
Erinevad mälestused
Venekeelse kogukonna minevikukujutlus lahkneb eesti omast mitme olulise XX sajandi sündmuse koha pealt, alustades Eesti okupeerimisest, Teisest maailmasõjast ja Eesti taasühendamisest Nõukogude Liiduga ning lõpetades Eesti iseseisvuse taastamisega.
Mõistagi on nendegi sündmuste tõlgendusviise rohkesti, ent laias laastus võib öelda, et kogukondlikud erinevused ei seisne üksikasjades, vaid on põhimõttelised. Eesti ajalookäsitluses muutub Punaarmee, kellega paljud venekeelse rahvusvähemuse liikmed tunnevad end kuuluvat samasse kogukonda, päästjast anastajaks. Selline minevikuversioon ei mahu kuidagi raamistikku, millesse venekeelseid noori on sotsialiseeritud.
See omakorda võib tekitada kõrvalejäetuse tunde ja Sergei väljendatud arusaama, et eestlased kirjutavad ajalugu „nii nagu neil vaja on” ning sellest loetakse välja üldist suhtumist venekeelsesse elanikkonda. „Näiteks eestikeelses õpikus on kirjas, et venelased on sellised pahad, okupeerisid Eestimaad ja… Üldiselt, ma ei tea, nagu mõnitavad või nii…” See omakorda kannustas Sergeid järeldama: „Sakslasi nad armastavad, aga venelasi ei armasta.”
Kõigi selliste arvamuste baasiks on väga tugev piir „meie” ja „nende” (eestlaste) vahel. Sageli ei viidata poliitilisi otsuseid kritiseerides riigile (haridusotsuseid teeb ju valitsus), vaid eestlastele kui rahvusgrupile. Siin avaldus ka teistes uurimispakettides väljajoonistunud muster, kus eestlaste jaoks oli kujuteldav „teine”, kellega vastanduti, valitsus ja poliitikud, aga venekeelses kogukonnas samastati sageli valitsust kogu eestlaskonnaga. Kohati väljendati suisa äärmuslikke arusaamu, et gümnaasiumiprogrammis olev eestikeelne ajalootund ongi mõeldud selleks, et vene kogukond seda ei mõistaks. Vera tunnistas: „Ausõna – me ei saa ju midagi aru, kui me loeme.”
Ajaloo õppimise keelebarjääri mainisid paljud vastajad. Segadust ja arusaamatust ajaloo tõlgendamisel aga süvendab veelgi osa õpetajate õpikute omast erinev tõlgendus. Marina kirjeldas, kuidas mõnes tunnis palub õpetaja õpilastel terveid õpikulehekülgi vahele jätta. Sellegipoolest rõhutas ta, et õpikust loetu ja see, mida vanemad ja vanavanemad on kodus rääkinud, on „absoluutselt erinev”. See viitab asjaolule, et ümbritseva keskkonna mõju kooliprogrammi tõlgendamisele ja mõistmisele on kriitiliselt oluline.
Ka siis, kui õpetajad püüavad konkreetse kultuurikeskkonna mõjusid vähendada, võib see mõjuda hoopis vastupidi. Dimitri Narvast rääkis meile, kuidas õpetaja ei lubanud teda ja ta klassikaaslasi 9. mail Teises maailmasõjas langenute mälestusmärgile lilli viima ja nad pidid aknast vaatama, kuidas teiste koolide õpilased seda tegema läksid. Dimitri käis siiski perega ausambale lilli viimas ja tema toonist võis välja lugeda, et õpetaja keeld tekitas trotsi.
Ka paljud teised tundsid, et 9. mai tähistamise riiklikul tasemel taunimine marginaliseerib vene kogukonda. Sõja lõpu tähistamisest rääkides rõhuti peamiselt selle inimlikule poolele, jättes poliitilise tähenduse kõrvale. „Tegelikult, no mida… vanad inimesed, sõdisid koos, külg külje kõrval, katsid üksteist, aitasid seal hädast välja… Las kohtuvad rahulikult. Laulavad seal oma laule, tantsivad, napsutavad… Mis selles siis hirmsat on?” arutles Aleks.
7% idavirumaalasi on ajaloost väga huvitatud
Kuna ajalugu tekitab noortes segadust ja küsitavusi, pööratakse sellele sageli selg, et oma pead minevikuküsimustega mitte vaevata. Viidati, et tänapäeva arvuti- ja infoühiskonnas on märksa nüüdisaegsemaid probleeme, millest huvituda.
Seda suhtumist illustreerivad ka kvantitatiivsest küsitlusest selgunud arvud: tervelt 39% Ida-Virumaa noori vastas küsimusele, kui huvitatud nad on ajaloost, „üldse mitte” ja ainult 7% tunnistas, et on ajaloost väga huvitatud.
Tartumaa noortel olid need arvud peaaegu risti vastupidised: vastavalt 5% (ei huvita üldse) ja 30% (väga huvitab). Meie uuringus osales ka neid, kes huvitusid küll ajaloost, aga ütlesid, et kooliajalugu keskendus liialt Eestile ja rääkis vähe sellest, mis neid oleks huvitanud. Näiteks Olga kahetses, et Venemaa ajalugu nii vähe puudutati: „Isegi rohkem oleks tahtnud kuulda Venemaa ajaloost, sest Vene riigi ajalugu on sündmuste poolest väga rikas.”
Seega ei leia need noored ajalootundidest seda, mida otsiksid või mida neile meeldiks kuulata. Mõni heidab õpikutes esitatu kõrvale kui vale, kuid teised üritavad leida kompromissi ja õigustada mõlemat versiooni, viidates, et nii kaugele tagasi vaadates ei või me kunagi teada, mis päriselt juhtus.
„Ma usun, et inimesed tegid seda, mida nad võisid endale sel ajal lubada, ja et me ei saa lihtsalt vaadata sinna ja saada teada, mis seal toimus,” mõtiskles Viktoria. Samamoodi rõhutas Pavel, et kui Saksamaa on otsustanud kõige eest vabandust paluda ja edasi liikuda, siis ülejäänud riigid püüavad ikka veel ajalugu enda seisukohast ümber kirjutada, olgu siis tegemist Putini Venemaa või Eestiga. „Minevik on ju niigi näha olevikus, aga tuleks vaadata tulevikku.”
Sealjuures tundis Pavel ajalugu ja selle nüansse hästi ega kurtnud, et ta poleks sellest koolis aru saanud või et kodune ajalookäsitlus erineks kooli omast. Pigem oli tegemist arusaamaga, et pideva ajalooteemade üle kemplemisega ei jõuta kuhugi.
Mälupoliitika peasuunad
Ka eesti noorte kogukond tunnetas, et venekeelse rahvusvähemuse ajalookäsitlus erineb nende omast. Mõni noor leidis, et venekeelse elanikkonna minevikukujutlus on „täisjura”, kuid teised püüdsid ka teist poolt mõista ja suhtusid kriitiliselt Eesti ametlikku minevikukäsitlusse. Need noored pidasid Eesti ajalookäsitlust liiga ohvrikeskseks ja süüdlasi otsivaks.
Näiteks arvas Oliver Tartumaalt, et paljude eestlaste seas leviv arusaam, et eestlasi küüditasid venelased, on ebaõige ja tekitab liigseid pingeid. Mõnigi arutles, et pronksiöö sündmusi oleks ehk saanud ära hoida, kui üksteise minevikukäsitlusi oleks püütud omavahel läbi arutada. Ka eesti noorte seas levib arusaam, et elada tuleks siiski tulevikku silmas pidades ja mitte tuhnida liiga palju ajaloo peatükkides, mis rahvusgruppide vahel pingeid tekitavad.
Piiride nihutamine ja mugandamine
Kuigi eesti noored ei sea kahtluse alla Eesti mälupoliitika peasuundi, on eriti hilise möödaniku mõistmisel tähtis ka see, mil moel ja kas neid teemasid on arutatud kodus või sõprade ringis. Ehkki selliseid lahknevusi nagu venekeelsel kogukonnal on eesti noortel vähem, on siiski paljudes minevikku puudutavates küsimustes debatid teatud nüansside üle.
Kui kodus ja mujal koolivälises keskkonnas sotsialiseeritud lugu haakub koolis õpitu või muul kultuuriväljal edastatuga (muuseumid, filmid), tekib kahe versiooni vahel dialoog. Noor sünteesib kaks üksteist täiendavat versiooni üheks.
Üks periood, mille nüansside mõistmises on erinevaid arusaamu, on mõistagi Nõukogude aeg. Kui 1990-ndatel kiputi seda perioodi tõlgendama üheselt negatiivse ja repressiivsena, siis viimasel kümnendil, suurema ajalise distantsi tekkides, on selle tõlgenduse kõrvale tekkinud värvilisi aktsente. Kuigi hinnang Nõukogude poliitikale on siiani üheselt negatiivne, on selle perioodi argipäeva mäletamisele lisandunud mõnevõrra nostalgilisi (aga ka iroonilisi) toone.
Üks näide on komöödiasugemetega teleseriaal „ENSV”, mis on populaarne nii sel ajal elanute kui ka noorte seas. Ehkki mitu noort tunnistasid, et vaatavad sarja, möönsid nad ka, et sageli on mingite nähtuste tõlgendamiseks vaja vanemate nn tõlget. Siiri tõdes: „Aga kui ma peaks seda üksinda vaatama, siis ma ei saaks vist millestki aru.”
Ka paljud mälu-uurijad leiavad, et Nõukogude aega kujutatakse Eesti hegemoonilises ajalookirjutuses liiga politiseeritult mustvalgena, jättes kõrvale argipäeva värvikuse ja tähendused. Puutusime nende teemadega kokku, kui vaatlesime lähemalt näitust "Mood ja külm sõda", mille eksponaadid pärinesid enamjaolt külma sõja ajast.
Ka näituse kuraator Eha Komissarov rõhutas, et üks näituse ideesid oli püüda mitmekesistada arusaama sellest ajastust: „Minu sõnum oli ka see, et näidata, kuidas ikkagi... kui keeruline see ühiskond tollal ikkagi oli, kuidas kõrvuti ja omavahelises suhtluses oli hästi palju erinevaid tavasid, konventsioone ja nad kõik ei olnud nii, nagu meie ideoloogia praegu kujutab, et igaüks oli oma kastis ja kõik nad sõdisid omavahel ja vihkasid üksteist.” Teisisõnu oli näituse korraldajatel mõte luua Nõukogude aja mõistmise teemal dialoog, pakkudes tema ideoloogilisele käsitlusele balansseeritumat lähenemist.
Püüdsime teada saada, kuidas noored tõlgendavad muuseumi kaudu edastatud sõnumeid ning arutasime näituse muljeid paarikümne noore inimesega. Rääkisime ka ajalooteemadest laiemalt, uurides nende teemade arutamise kohta kodudes ja mujal koolivälises keskkonnas. Tundus, et paljud, kes olid varem mõelnud või arutlenud Nõukogude aja mitmekesisuse üle, tõlgendasid näitust korraldajatega ühtemoodi ja nägid, et üks selle eesmärk oli näidata, et Nõukogude aja mõtestamine on komplitseeritum ning seda ei ole võimalik lahterdada pelgalt hea/halva skaalal.
Aivo ütles, et kohati tekitab Nõukogude ajale antav hinnang ühiskonnas vastakaid tundeid, sest see on veel värske teema. Aivole tundus Nõukogude aja tõlgendus olevat liiga politiseeritud: „On mingi üks üsna ühene tõlgendus, mida peab järgima ja kõike Nõukogude ajaga seotut tahetakse näidata võimalikult halvana. Kui eestlane võib-olla taganeb sellest vaatepunktist, et [Nõukogude aeg] on üsna puhtalt halb, siis võib tunduda, et ta kuidagi reedab oma rahvuse või kaasmaalased...”
Oli ka neid, kes tunnistasid, et ajalugu pole neid kunagi huvitanud ja kodus ega sõprade seltsis neid teemasid ei arutata. Sellistel puhkudel ei kandnud vilja kuraatori püüe tekitada nende teemade arutelu. Näiteks Fredi sõnul läks ta näitusele juba ette teades, et Nõukogude aeg on negatiivne, ja seda arvamust ei suuda tema väitel kummutada ükski näitus. „Me nagu otsime igast asjast negatiivsust... ja ikkagi arvamus jääb samaks. Isegi kui nad oleks näidanud seal, kui tore ja lahe see aeg oleks olnud, ma oleks ikkagi tulnud sealt välja ja teadnud, et see oli halb aeg.”
Sotsialiseeruda muinasjuttu
Teisisõnu toimis sama mehhanism, mida eespoolgi käsitlesin: kui noort inimest pole enne sellesse nn muinasjuttu sotsialiseeritud, ei oska ta leida näitustelt või teistest kultuuritekstidest äratuntavat mustrit, mis aitaks tal seda mõista. Dialoogi ei teki. Me mõistame ainult neid muinasjutte, milles on selgesti äratuntav loo moraal, mis on meie kultuuris pädev. Samamoodi tõlgendatakse ajalugu: kui noor pole varem kokku puutunud debattidega, mis analüüsivad Nõukogude aja mitmekesisema tõlgendamise vajadust, ei leia ta näituseeksponaatidest sama sõnumit üles.
Eelöelduga ei taha ma kaugeltki väita, nagu kuulaksid noored lähiajaloo kohta ainult kodus räägitut ja usuksid üksnes seda, mis seal kuulduga kokku langeb. Pigem toimub erinevate minevikuversioonide pidev süntees ja kõrvale heidetakse ainult arusaamad, mida ei õnnestu olemasolevasse mustrisse sulatada.
Samamoodi, kuidas passitakse koolis kuuldut raamistikku, mis on kodus loodud, kujundatakse ka oma perekonna lugu mudeli järgi, mis on koolitunnist või mujalt ühiskonnast loetu või kuuldu põhjal kujunenud. Mõni selline näide ilmnes meie põlvkondade vahelises uuringus, mille puhul intervjueerisime ühest perekonnast võimaluse korral kolme põlvkonna esindajaid (vanavanem, lapsevanem, noor), et kuulda, mismoodi tõlgendavad noored oma perekonna lugusid.
Üks näide, mis illustreerib kooli ja kodu ajalooversiooni kokkusulatamist, on kuuldud perekond Tammelt. Kui küsisin noorelt Mari-Liisilt, milline Eesti ajaloo periood on olnud kõige raskem, vastas ta, et kõige keerulisem oli terve Nõukogude periood, sest isikuvabadus oli sel ajal piiratud ja inimesed pidid elama rangete reeglite järgi.
Eraldi tõi ta esile ka stalinistlikud repressioonid: „… ja noh küüditamised ja need, kus pered lahku aeti, vaat see küüditamine ongi minu meelest, kui tagasi vaatan, kõige raskem aeg.” Mari-Liisi jutt haakub kenasti Eesti hegemoonilise mälupoliitilise käsitlusega, mille järgi Nõukogude võim oli repressiivne ja surus inimese vabadust alla ning selle kõige traagilisem väljendus olid küüditamised. Kui uurisin Mari-Liisilt, kas ka tema peres on olnud küüditamisi, vastas ta, et lähisugulaste seas mitte, ehkki talle meenus lugu, kuidas ta isapoolsed vanavanemad olid küüditamise eest metsa põgenenud ja nii pääsenud. Ka Mari-Liisi ema leidis, et Eesti kõige rängem aeg oli küüditamise ja kollektiviseerimise aeg. Ta teadis, et kunagi oli küüditatud tema vanaonu, kes tuli Siberist tagasi, ent tema küüditamise üksikasju ta ei teadnud.
Mari-Liisi emapoolne vanaema, kes oli sündinud enne Teist maailmasõda, hindas neid asju pisut teisiti. Ka tema jaoks oli kõige raskem eluperiood sõda ja sellele järgnev aeg, ent erinevalt Siljast ei pidanud ta selle peamiseks põhjuseks vabaduse piiramist, rangeid reegleid ega isegi küüditamisi.
Selle aja läbielanuna pidas ta kõige rängemaks sõja ajal pommide ees tuntud hirmu ja sõjajärgset tohutut materiaalset kitsikust, mil iga suhkrutükki oodati kui ilmaimet. Kui uurisin, kas ta tundis ka hirmu Stalini repressioonide ees, vastas Hilda Tamm: „No seda me ei osanud niikuinii alguses kartagi, enne kui need tädi ja teised äkki ära viidi, vanaema ja… See oli veel koolivaheaeg. Ma olin maal. Ja hommikul õige vara, kell oli vist seitse või... siis tulid püssimehed sisse.”
Ehkki Hilda elas koos Mari-Liisi ja tema emaga, ei teadnud nemad kumbki, et Hilda oli olnud lapsena tunnistajaks oma vanaema ja onu küüditamisele, kui ta veetis maal koolivaheaega. Pärast seda, kui püssimehed olid täiskasvanud ära viinud, jäi Hilda väikese koolilapsena mitmeks päevaks oma eakaaslasest tädipojaga kahekesi vanaema tallu, ilma et tal oleks olnud võimalik sellest oma vanematele teatada.
Kahekesi talitati loomi ja püüti naabritelt leiba laenata, et süüa saada. Küsisin ka, kas see juhtum jättis edaspidiseks repressioonide hirmu, ja sain eitava vastuse. See kõik ei tähenda, et üleelatu poleks olnud Hildale oluline kogemus. Tema vanaema ju Siberist ei naasnudki. Ometi polnud ta pidanud vajalikuks rääkida konkreetselt sellest kogemusest oma järeltulijatele, sest pidas olulisemaks mälestusi sellest, kuidas inimesed tema ümber nägid kurja vaeva, et hinge sees hoida.
Tema hinnangul oli oluline tänastele noortele rääkida ajast, mil materiaalne kitsikus oli nii suur, et noortel ei tulnud pähegi nõuda erinevaid õigusi ja asju, nii nagu seda teevad tema arvates tänapäeva noored.
Kõnealune näide illustreerib seda, kuidas eri põlvkonnad peavad oluliseks erinevaid aspekte minevikust.
Nooremaid mõjutab ehk isegi rohkem see, mida nad kuulevad enda ümber hegemoonilises diskursuses, vanemad aga lähtuvad omaenda kogemusest. Sealjuures kuulavad noored ka vanemate lugusid läbi selle raamistiku, mis on neil valiku ja koduse diskursuse sümbioosis kujunenud. Mari-Liis otsis raske perioodi illustreerimiseks lugusid oma perekonnast ja ehkki ta oli kuulnud vanaema mälestusi näljast ja vaesusest, pidas ta sellest olulisemaks küüditamisega seotud lugusid, mida vanaema polnud pidanud vajalikuks talle rääkidagi.
Olematu jõulukuusk
Uuringut tehes kuulsime ühe noore käest, kuidas tema peres peideti KGB hirmus läbi kogu Nõukogude aja igal aastal jõulukuusk paksude kardinate taha, et salaja keelatud pühi tähistada, riskides repressioonidega. Selle noore ema intervjueerides selgus aga, et neil Nõukogude ajal jõule ei tähistatudki ja alles 1988. aastal, kui Eestis võttis maad ärkamisaeg, tõi ema kuuse tuppa, ent varjas ka siis seda paksude kardinate taha.
See tekitas temas mõningast kimbatust, sest klassikaaslased tähistasid juba jõule avalikult. Ka see näide illustreerib, kuidas noored periodiseerivad kodus kuuldu oma äranägemise järgi sellesse ajajärku, mis koolis õpituga paremini kokku läheb.
Kokkuvõttes võib öelda, et noored ammutavad mineviku kohta teadmisi eri kanalitest, mis on omavahel pidevas läbirääkimises. Seda, milline kanal on kõige otsustavam ja mõjutab lõplikku arusaamist ajaloost, tuleb vaadata iga juhtumi puhul eraldi, sest see sõltub eelkõige sellest, kuivõrd kokku sobitatavad on eri kanalite kujutlused.
Noor inimene on vastuvõtlik eelkõige neile minevikukäsitlustele, mis haakuvad tema varasema kujutlusega ajaloost.
Arusaamad möödanikust ei ole kivisse raiutud, ent neid muuta või mõjutada on võimalik üksnes siis, kui asemele pakutu nihutab veidi olemasolevaid teadmisi, kuid ei asenda eelmisi. Püüe asendada üht ajaloomõistmist teisega, kui need kardinaalselt erinevad, ei kanna suure tõenäosusega vilja. See teadmine annab ehk mõtlemisainet ka integratsioonipoliitika väljatöötamiseks, sest minevikukujutlus on ka inimeste identiteedi oluline osa ja venekeelsete noorte trotsi Eesti ajaloo vastu võiks kindlasti pehmendada.
Artikkel ilmus 24. aprillil Eesti Päevalehe vahel ajakirjas "Möte".
