Refereerides Mikko Lagerspetzi toimub Eesti ühiskonnas marginaliseerumine. Kui kihistumisprotsess kestis aastatel 1992–1996, siis nüüd tõrjutakse osa inimesi ühiskonnast välja.

Meil pole konstruktiivseid diskussioone, mis puudutaksid paljusid olulisi küsimusi. Probleemide lahendamiseks Eestis pole vaja mingeid imenippe, tuleb vaid mõelda ühiskonnale kui tervikule. Kulusid ja tulusid arvestades ei ole hea mõelda ainult riigi väljaminekutele, vaid ka inimeste kahjudele.

Ajakirjanduses toimub sotsiaalsete probleemide kajastamine skandaali- ja õudusÏurnalistika võtmes. Kiiresti muutuv ühiskond tekitab uusi küsimusi: ei piisa sellest, et inimene oskab vastata vanadele küsimustele, nagu koolis õpetati, vaid ta peab suutma ise küsimusi esitada ja vastuseid leida.

Nimetatud probleemide üle mõtisklev väike ring inimesi on koondunud Eesti Heategevuse Edendamise Seltsi (EHES). Seltsi liikmeskonna hulka piirab asjaolu, et vastavalt seltsi põhikirjale tuleb koos avaldusega esitada ühe kirjalehe pikkune essee, mis käsitleb liikmeks taotleja arvates tähtsa probleemi olemust või tulevikku suunatud lahendust.

Võõristust tekitab ka sõna “heategevus”, kuid seltsi ees-märk ei ole heategevus selle kitsamas ja laiemas kontekstis, kuivõrd heategevuse edendamine üldse. Teatud mööndustega võiks seltsi nimeks olla ka Eesti Edendamise Selts, sest ees-märkideks on majanduslike ja sotsiaalsete ümberkorralduste edendamine Eestis (kooskõlas demokraatia printsiipidega), inim- ja kodanikuõiguste teadvustamise edendamine, eetilise vaimsuse säilitamine, arendamine ja tugevdamine, traditsiooniliste ning kultuuriliste väärtuste säilitamine ja arendamine eestlaste seas.

Heategevuse Edendamise Seltsi liige