Ent kuidas hinnata erakondade vaadete lähedust üksteisele?

Käepärane on kasutada selleks erakondade programme ning hinnata, kuidas sobivad sealsed väited mõne tuntuma poliitilise skaalaga. Hästi sobivad selleks parem-vasak (edaspidi majandusskaala) ja konservatiivne-liberaalne skaala (edaspidi väärtusskaala), mis kokku moodustavad poliitilise maastiku.

Taoline töö on õnneks juba tehtud: 2015. aasta riigikogu valimiste kontekstis kaardistas erakonnad sel viisil Tartu Ülikooli valijakompassi meeskond, mille ka lähtepunktiks võtame (vt juuresolevat infograafikat).

Kuna ükski erakond ei saanud 101-liikmelises riigikogu absoluutset enamust ehk vähemalt 51 kohta, tuleb erakondadel koalitsiooni moodustamiseks teha kompromisse ja jõuda ühiste kokkulepeteni. Poliitilise maastiku ehk meie joonise kontekstis tähendab see, et teostatav poliitika hakkab asetsema koalitsiooni moodustavate erakondade positsioonide vahel.

Kuid kus täpselt? Millised võiksid olla erakondade strateegilised kaalutlused läbirääkimisprotsessis? Kui kompromissialdis võiks üks või teine erakond olla?

Tavapärane on arusaam, et mida rohkem on erakonnal kohti riigikogus, seda suurem on ta mõjuvõim läbirääkimistel ja koalitsioonis. Kuid see ei pruugi olla alati tõepärane. Erakonna mandaatide arvuga sama oluline on tihtipeale nende suhteline asukoht poliitilisel maastikul.
Parimad eeldused koalitsioonis olemiseks on n-ö kaalukeele-erakondadel, mis asuvad poliitilise maastiku mediaanis. See on kõigi erakondade programmide keskkoht (ei ole päris sama, mis joonise kahe telje ristumisel tekkiv nullpunkt).

Mediaanist lähtumist toetab kaks eeldust: erakonnad soovivad töötada võimalikult lähedaste partneritega ning valitsuse moodustamiseks on vaja koguda häälteenamus riigikogus.
Mida valimiskompassil põhinev Eesti poliitilise maastiku kaardistus meile näitab?

Kui vaadata ainult majandusskaalat, on mediaanis asuvaks erakonnaks Vabaerakond. Kui vaadata aga teist, väärtusskaalat, siis Reformierakond.

Mediaanis asuva erakonna toetus on vajalik temast nii vasakul kui paremal asetsevatele erakondadele, kui viimased soovivad teha koostööd just lähimate partneritega ja saavutada parlamendienamuse.

Vastasel korral peaksid valitsuse moodustama erakonnad, mis asetsevad teineteisest juba kaugemal, mis ei pruugi olla kõige stabiilsem lahendus (nagu juhtus Reformierakonna, sotside ja IRLi valitsusega).

Mediaanis asetseval erakonnal on sellest tulenevalt hea positsioon koalitsioonikõnelustel osalemiseks, isegi kui neil pole riigikogus suurt esindatust.

Ideaalne asukoht läbirääkimisteks on poliitilise maastiku mediaanpunkt ehk koht, kus mõlema telje mediaanid ristuvad. Seal pole siiski ühtegi erakonda. Seega peavad kõik erakonnad (k.a Vabaerakond ja Reformierakond) olema antud kahe dimensiooni raames mingil määral järeleandlikud.

Järeleandmisi tasub teha kuni määrani, mis ei ületa parimat läbirääkimiste positsiooni ehk mediaanpunkti.

Seega, erakonnale on küll kahjulik kaugeneda oma algpunktist (programmilistest seisukohtadest), kuid senikaua, kuni nad ei ületa mediaanpunkti, saavutavad nad seeläbi tugevama läbirääkimispositsiooni ehk võidavad.

(Juures oleval joonisel on erakonna programmilise asukoha ümber tekkivat läbirääkimisruumi kuvatud vastavat värvi ringjoone abil. Ringi sisse jääv ala tähistab mõttelist ruumi poliitilisel maastikul, mille piirides on erakonnal otstarbekas läbirääkimistesse asuda. Selle ringi raadius on täpselt sama suur kui vahemaa erakonna algpunkti ja mediaanpunkti vahel).

Kui erakond läheb läbirääkimistel mediaanpunktist kaugemale, hakkab ta kaotama (kaugenemise negatiivne mõju kaalub üle läbirääkimisjõu positiivset mõju, seda võib mõista läbi Nashi tasakaalu). Mediaanpunkt on seega optimaalne piir, milleni võivad erakonnad kompromisse teha.

Teisisõnu ei ole antud mõtteharjutuse kohaselt erakondadel oma „turvatsooni“ piires tugevat eelistust, kas kalduda vasakule-paremale või konservatiivsemaks-liberaalsemaks, kuniks see tagab koha valitsuses.

Järgnevalt üritame leida eelkirjeldatu põhjal, millisel Eestis võimalikul koalitsioonil on suurim ühisosa. See eeldab vähemalt 51 riigikogu liikme olemasolu ning seda, et koalitsiooni liikmeserakondade ringid kattuvad maksimaalsel määral.

Tulemust analüüsides on näha, et kõige enam on aruteluruumi Keskerakonna, SDE ja IRLi koalitsioonil. Kusjuures, just taolise koalitsiooni sünni nimel peatakse praegu Toompeal võimuläbirääkimisi.

Nende kolme erakonna kattuv ala asetub seejuures telgede keskpunkti lähedal, mis on ootuspärane tulemus, arvestades, et Keskerakond ja SDE on liberaalsed vasakpoolsed erakonnad ning IRL konservatiivne parempoolne erakond. Kuhu tegelik koalitsioonilepe paigutub, saame loodetavasti näha juba lähiajal.

Eelkirjeldatud koalitsiooniga samaväärne läbirääkimisruum on ka nelikliidul, kus mainitud kolmele parteile lisanduks EKRE, kuid tegelike koalitsioonide moodustamisel tuleks lisaks arvestada, et enamasti on suurema stabiilsuse nimel otstarbekas kaasata võimalikult vähe osapooli.

Kui suur programmiline ühisosa on aga praeguseks umbusaldatud Taavi Rõivase juhitud ametist lahkuval koalitsioonil, kuhu kuuluvad Reformierakond, SDE ja IRL?

Joonist analüüsides selgub, et taoline võimuliit ei pruugi ühtegi osapoolt rahuldada (kombinatsioon puudub jooniselt). Seda võib pidada taustal meeles, meenutades keerulisi koalitsioonikõnelusi 2015. aastal ning praegust Rõivase valitsuse lagunemist.

Viimaks võib märkida, et toodud võimalikud koalitsioonid on tuletatud vaid erakondade positsioonist poliitilisel maastikul, mis ei kajasta kõiki ühiskonnas olulisi küsimusi. Teiseks on eeldatud, et erakonnad ei soovi teha üleliigseid järeleandmisi, kuid on võimalik, et nad on valmis seda „päriselus“ siiski tegema. Elame, näeme.