Rägavere müümises ja Palmse müümise kavades on palju sarnast. Kumbki mõis ei suutnud leida kohta kultuurimaastikul. Mõlemad vaevlesid enne müügiotsuse langetamist rahapuuduses, aga veel suuremas ideede puuduses. Polnud selge – mis on mõisate olemasolu mõte.

Enne mahamüümist oli Rä-gavere kõigest muuseum. Mõisa kui majandusüksusena ei töötanud kumbki. Rägavere rikas kultuuriajalugu kustus koos Vilde kolhoosiga. Katkesid kultuurifestivalid, kuulsate solistide kontserdid. Hilisemad katsed elu sisse puhuda jooksid tühja. Viimastel aastatel enne mahamüümist oli Rägavere kõi-gest muuseum, kui sedagi.

Palmse mõis on kogu oma nüüdisajaloo jooksul olnud pigem veidi tolmune muuseum kui elu keskus. Veel mõne aasta eest pääsesid sinna ainult välisturistid. Oma inimestele oli Palmse suletud. Või pääseti sinna üksnes erandlikel puhkudel. Viimasel ajal on aga Palmse oma uksed külastajatele avanud ja tegutseb oma varasid näidates.

Palmsest kümnekonna kilomeetri kaugusele jäävas Sagadis kihab elu. Toimuvad kursused, koolitused, näitused, käiakse kohvikutes, restoranis, tellitakse ööbimiskohti, peetakse pulmi ja sünnipäevi, kunstisümpoosiume. Legendaarse "Kolme õe" lavastus kinnitas Sagadi Eesti kultuurikaardile. Mine Sagadisse, mis ajal tahes, seal on alati elu.

Paraku ei kehti see Palmse kohta, kus on küllaga ilu, aga mitte elu. Palmse müügi vastased väidavad, et Palmse on Lahemaa Rahvuspargi keskus. Parku pole rahvuspark seni oma keskust Palmsesse toonud. See asub endiselt ühe Viitna karpmaja korteris. Jääb arusaamatuks miks pole sadadele ruutmeetritele mõisapinnale toodud reaalset elu, kasvõi rahvuspargi juhtimisena. Püsib ka küsimus: miks peab riik Palmses mõisa pidama?

Memm kingiks elu sissepu-hujale tordi. Jaanipäeval peeti Rägavere mõisas esimene avalik jaanituli. Paarisaja pidulisega üritusele tulnud naabertalu memm aga arvas, et mõisahärrale tuleks lausa tort tuua, sest viimaks ometi on Rägaveres jälle elu.