Mustad naljad riigieelarvega
Säästueelarve vastu sõdijad on tõotanud võidelda lõpuni, mis nende keeles tähendab lõputult. Võideldakse parlamendi tööd blokeerides, mida demokraatia mängureeglid ka lubavad, olgu ettekääne milline tahes. Selle vastu saab vaid valijate halvakspanu. Pole aga saladus, et avalik arvamus ei toetu ainult mõistusele.
Et tihti usutakse poliitikat olevat vaid amoraalne mäng, mõjub siin tugevalt viide tunamullusele tollisõjale. Mäletatakse asja vormi, mitte sisu. Tollal käis sõda põhimõtete pärast, eelnõu vastuolu pärast põhiseadusega, konflikti pärast, mis oleks tekkinud rasketel läbirääkimistel WTO-ga. Eelarvesäästuga selliseid küsimusi pole. On hädaolukord, mis sunnib kokku hoidma sealt, kus tehniliselt ja juriidiliselt võimalik. See õnnestubki vaid poole jagu vajalikust, ent opositsiooni sõnul on seegi liig. Seni on eelarve olnud teema, kus pahatahtlikke nalju ei harrastata.
Selgitused jooksevkonto ja eelarve defitsiidist, eemale peletatavatest erainvesteeringutest, tulevikuriskidest, valuutakomiteest või Eesti kroonist laiema avalikkuseni kergesti ei jõua. Hoopis lihtsam on neelata populistide muinasjutte maksurahaga majanduse ergutamisest, sellest, et kokku hoida ei tohi ehituse, "inimeste arvel" ega kusagilt mujalt. Igaüks, kel riigieelarves oma lehm ojas, kipub lootma, et vähemasti tema asi riigi rahaga kinni saab makstud.
Emotsionaalne mõõde iga kokkuhoiuartikli juures on teadagi tohutu. Opositsioonil on seda hea ekspluateerida. Raha ära võtja pole mitte tänane valitsus, vaid karm tegelikkus, sest majanduskasv ja inflatsioon on väiksemad eelmise valitsuse soovist. Sellele vaatamata on Keskerakonna ideoloog Olev Raju teretulnud esineja neile, kes nüüd loodetust ilma on, lunastajana kõnelemas, et tegelikult pole säästu vaja, et tema prognoosib tulusid paremini kui valitsus, Eesti Pank ja IMF kokku. Must huumor, ent sama Raju oli ka untsu läinud eelarve juures põhiprognoosijaid.
Mingit ideed peale selle, et enamus peaks kuulama Keskerakonna sõna, säästueelarve blokeerimises tegelikult pole. See sõna ise on nüüd kirjeldatud rohkem kui 500 muudatusettepanekuga. Kui koalitsioonil kaoks mõistus ja ta sõna kuulata tahakski, ei õnnestuks see mitte kuidagi. Kuidas näiteks olla, kui keskerakondlane Ruusmann kirjutab, et Tiigrihüppelt ei tohi mingil juhul kärpida, parteikaaslane Rosenberg koorib seda rida aga kirglikult ja korduvalt? Kuidas suhtuda Olev Raju teleseletustesse, et kaitsekulusid on kärbitud sõdurite, mitte ohvitseridelt arvel, kui ta enese ettepanek küsib raha ohvitseride korteritele? Miks käsib Anti Liiv kord suurendada, kord vähendada rahaeraldisi AIDS-i programmile?
Sama mees püüab vundamendiaugust sügavamalt võtta vahendeid Pärnu haiglalt, parteikaaslane Pikaro aga sinna hoopis juurde lisada. Ruusmann soovib meremärke juurde, Kallo aga hoopis vähemaks. Läänevirumaalane Toomas Varek jahmatab katsega võtta oma maakonna valitsusele raha Hiiumaa arvelt. Suurrahvuslased Vladimir Velman ja Mihhail Stalnuhhin (ikka Keskerakond) püüavad armutult Kaitseliitu, kaitseministeeriumi ja piirivalvet koorida, väikerahvuslane Tootsen (sama partei) aga lisarahastada. Verinoor varivälisminister Mikser puistab tõsimeelselt likvideerimiseni välissaatkondi, justkui teaks asja.
Valitsemiskuludesse suhtub Keskerakond paindlikult. Et selles on populaarsuse mõõduks kärpe suurus, on partei pealoosung siin erandina mõistuspärane. Ent kulud jagunevad savisaarlaste jaoks omadeks ja võõrasteks. Ajaloo jooksul tõhusalt keskerakondlasi sünnitanud vanglate amet, politseiamet ning prokuratuur on nende poolt ära teeninud hoopis lisamiljoneid. On miskipärast teeninud ka arvukad kohtuhooned, mitmete linnade pildis uue aja kontrastsed paleed.
Kirjeldatud põhimõttelagedusega juriidiliselt küll blokeeritud, on säästueelarve faktiliselt juba jõustunud. Olematut raha välja maksta ei saa. Eesti majandusele on selline vastuolu palju kurnavam kui parlamendis veedetud ööd poliitikuile.
