Muusikaõpetaja: lühem suvevaheaeg = väiksem päevakoormus

Töötervishoiu aksioom ütleb, et inimene vajab puhkust nii aastas, nädalas kui ka päevas. Täiskasvanud seda puhkust saavad, välja arvatud noored emad ja need, kes töötavad kahe koha peal. Õpilased saavad aastas ja nädalas puhkust piisavalt, aga päevas üldse mitte.

Koolipäev on liiga pikk ja huvitegevusest tahaks ju ka osa võtta. Mõned õpilased püüavad nädalavahetusel ennast välja magada, aga see ei ole normaalne. Nii nagu ei saa päevaväsimust ette puhata, ei saa sellest ka kolm-neli päeva hiljem välja puhata.

Kõige tõsisem probleem on selles, kuidas lühendada õpilase päevakoormust, mis on üks koolistressi allikaid. Ainekavu ja tundide arvu vaevalt kärpida õnnestub. Aga võtame aritmeetika appi.

9. klassis tohib nädalas olla 32 tundi. Tegelikult kipub veidi rohkem olema, sest paljud koolid pakuvad mingis aines süvaõpet. Kui jaotame 32 tundi viie nädalapäeva peale, saame keskmiselt 6,4 tundi päevas. Õppenädalaid on praegu 34. Aastas on seega 32 x 34 = 1088 tundi. Kui kooliaasta oleks nelja nädala võrra pikem, oleks nädalas 1088 : 38 = 28,63 tundi. Kui see jagada viie päeva peale, siis 28,63 : 5 = 5,72 tundi. See tähendaks, et ühelgi päeval ei peaks enam seitse tundi olema.

Olen viimasel paaril aastakümnel täheldanud, et paljud õpilased ei suuda huvikooli tundides keskenduda. Kas jätta huvikool kõrvale? Aga seal ju leitakse oma kutsumused.

Ühtlasi ei suudeta pärast pikka suvepuhkust keskenduda, sest suvel pole piisavalt tegevust olnud ega vaimu treenitud, õpitu on unustatud ja sügisel alustame justkui otsast. Kolmeks kuuks õpilastele tegevust ja tööd leida on keeruline.