Mis vastus kõlaks aga siis, kui samadelt inimestelt küsida: kas te tahaksite, et Eestisse rajataks suuri rahvusvahelisi ettevõtteid? Kas sooviksite, et linnadesse kerkiksid uued ilusad majad? Arvatavasti on eestlasi, kes soliidsetele välisinvesteeringutele tahaksid käe ette panna, oluliselt vähem kui 43 protsenti. Paraku kaasneb sellega tingimus, et tuleb müüa ka maa. Ükski arvestatav investor ei hakka ettevõtet rajama renditud maale, seda enam, et enamikus ümberkaudsetes riikides on maa ost võimalik.

Maa müük võõramaalastele on olnud rahvale valuliselt seeditav paljudes riikides, meie ei ole ses osas eripärased. Tuttav majandusajakirjanik meenutas soomlaste anekdoote ja telenalju 1990. aastate keskelt, mis mõnitasid järveäärsete mökkide uusomanikke fritze ja hanse. Soome püüdis taotleda euroliidult isegi suvilakinnistute alalist müügipiirangut, nagu see kehtib Taanis ja Ahvenamaal.

Leedulased on seisnud väga vastu maa müügile välismaalastele ega pole vist tänaseni sellega päriselt nõustunud. Ja mis siin rääkida väikestest naaberriikidest – meenutagem, kui mures olid ameeriklased, kui Jaapan 1980. aastatel kosus ning hakkas ostma kokku nende pühasid kinnistuid filmistuudiotest Manhattanini.

Maa müügi piirangu kehtestamine oli ka president Arnold Rüütli üks esimesi sõnumeid rahvale. 24. septembril ilmunud intervjuus ajalehele Äripäev osutas vastvalitud president võimalusele, et maa massiline müük välismaalastele võib osutuda Eestile probleemiks ning seadused tuleks kohandada seda protsessi peatama.

Ent ometi on enamik riike, kellega me ennast võrrelda tahame, lubanud välismaalastel oma pinnal kinnistuid soetada ning nende isamaa ega rahvustundega ei ole midagi halba juhtunud. Ja kuigi näiteks Leedu ei ole seda lubanud, on sealsed magusamad alad, näiteks Nida ümbrus Kura maasäärel, suuresti sakslaste käes. Inimest, kel on raha ja kes tahab midagi osta, ei takista ükski seadus. Et sellele kinnitust saada, pole vajagi uurida välismaalastega seotud tehinguid. Vaadake, kuidas meie kaasmaalased naudivad võimalust odavalt head maad kokku osta või seda võimalikult kallilt ükskõik millisele “tankistile” müüa.

Mul on hea meel, et kuulun rahva sekka, kes soovib hoida oma isamaad hangeldamise ja laialitassimise eest. Kas aga parim võimalus isamaad hoida on keelata ühelgi teisel rahval seda kasutada ja edendada, see on hoopis iseküsimus.