NÄDALA NÄGU | Jelena Skulskaja: maailm on teater, kuid on vaja inimesteks jääda

 (8)

Jelena Skulskaja
Jelena SkulskajaFoto: Bianca Mikovitš

Elame riigis, kus poliitikud on populaarsemad kui kino- ja teatritähed ning erinevalt näitlejatest tuntakse parteijuhte ja ministreid näo järgi.

See kummaline omapära kätkeb muide kogu maailma, kus isegi Angelina Jolie ei suuda populaarsuselt Ivanka Trumpiga võistelda: plastilised operatsioonid on moes, andes naistele võimaluse samastuda Ameerika presidendi tütrega.

Tallinna viiendateks kirjanik Sergei Dovlatovi päevadeks valmistudes otsustasin kutsuda galakontserdile näitlejateks tuntud poliitikud: Laine Randjärve, Mihhail Kõlvarti, Andres Anvelti ja Viktoria Ladõnskaja. Ausalt öeldes oli mul raske ette kujutada, et nii hõivatud inimesed, kelle päid koormab tähtsate riiklike ülesannete lahendamine ning kes peavad kõnesid ja istuvad vahetpidamata koosolekutel, hakkavad käima kella pealt proovides, kuulama alandlikult režissöör Maria Šorstovat ja erutunult reageerima sõnadele: „Ja nüüd veel üks kord!”

Mõned aastad tagasi püüdsime Dovlatovi päevade puhuks viia ellu teist vahvat ja samuti hullumeelset ideed: jälgida romaani „Kompromiss”, kus Dovlatov kirjeldab oma tööd 1970. aastate Tallinna nõukogude ajakirjanduses. Otsustasime kutsuda praegusi ajakirjanikke – nii Tallinnast kui ka Venemaalt – ja paluda neil rääkida oma kompromissidest. Mõte kukkus läbi, sest kõik saabunud rääkisid eranditult oma kartmatusest, mehisusest, printsipiaalsusest ja sellest, kuidas kompromissidele lähevad hoopis teised, aga mitte nemad. Ei, peab olema Sergei Dovlatov, et võrrelda end kõige mõttetumate, naljakate ja isegi tühiste isiksustega. Kuid osalt just nende võrdluste pärast Dovlatovi kogu maailmas armastataksegi.

Elame riigis, kus poliitikud on populaarsemad kui kino- ja teatritähed ning erinevalt näitlejatest tuntakse parteijuhte ja ministreid näo järgi.

Ühesõnaga: ärevus südames, läksin nädala alguses ettenähtud proovi. Ja minu hämmastuseks astus täpselt sekundi pealt, nii nagu kõrgklassi näitlejale kohane, teatrisse siseminister Andrus Anvelt, kellest sai laval lihtsalt Andres. Muidugi ma mõistsin, et Anvelt pole üksnes minister, vaid ka kirjanik, ent ikkagi oli meeldiv teada saada, et Dovlatovi looming on Anveltile hästi teada, ta tsiteerib teda kergesti vene keeles, tema perekonnas on erilised fanaatikud-dovlatovlased ja ta tunneb vene klassikute luuletusi peast. Režissöörilt, kes oli juba valmis tal rahus minna laskma, palus ta stseeni kindluse mõttes veel kord läbi mängida. Ka Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti proovides kohalviibimine oli täiesti kohustuslik. Tundes sügavalt nii Dovlatovi, Jossif Brodski kui ka teiste väljapaistvate poeetide loomingut, tundes neid täht-tähelt ja intonatsiooni järgi, täitis ta püüdlikult kõik režissööri ülesanded. Peab ütlema, et ta sai nendega suurepäraselt hakkama. Hoolikalt jälgivad graafikut ka artistlik Viktoria Ladõnskaja ja muusikaliselt peen Laine Randjärv.

Pidin palju kordi tunnistama, et poliitika ei lähe minu eluväärtustega kokku. Kuid poliitikale näo andvad inimesed võivad olla mulle südamest lähedased nii oma esteetilise kire kui ka selle poolest, et lavale astudes tunnevad ja annavad nad edasi kõrgemaid surematuid väärtusi, mille on suured kirjanikud oma geniaalsetesse ridadesse verminud.

Mõni aeg tagasi lugesid sajad inimesed, mina teiste seas, raadios ette Tammsaare teoste lõike. Augustis loeme Dovlatovi. Need on minu jaoks ainukesed flash mob’id, kus on kõigil võimalik ja vajalik üksteisel käest kinni haarata.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare