Nädala Nägu: Riho Sibul - Trubavaba tuurikas

Riho Sibul. See nimi kõlab nagu kinnas kõikide numeroloogide ja nimeposijate näkku. Ei tohiks ju olla miskit maalähedasemat ja vähem rokkivamat kui üks Riho Sibul (no kui mõni Hoovatõivelemb Toonemuine ehk välja arvata, aga too tuleks juba mätal-meeste mailt). Riho Sibul on sama irriteerivalt internatsionaalse läbilöögivõimega nimi nagu näiteks Väino Rõigas või Raivo Murulauk. Aga ei. Ometi ja kõigele vaatamata on see nimi saanud nii ägedaks rokenrolli – ja mitte ainult – sünonüümiks, et võiks olla mitte ainult nädala nägu, vaid ka aasta või (kolme) aastakümne nägu. Ilma panemata uueks pealkirjaks Älis või Märilin või SläsŠsŠ. See rokib. Riho rokib.

Vaikselt rokib; enamasti nosib hiljukesi head kaukaasia rooga või kõnnib umbse prilli taga mööda rahulikke tänavaid, tunane teksa jalas. On ühesõnaga kõike muud kui staar, seda isegi nii edukalt, et lihtsa inimese moodi käitumist kiputakse teinekord serveerima kui miskit erilist metastaaritsemist-megaimmitsat. Kas pole siis lihtsa inimese käitumine ju eeskätt lihtsa inimese käitumine, ei muud? Või on see hoopis keerulise inimese käitumine? Et inimene ise keeruline, siis käitumine seda lihtsam? Seest siiruviiruline, pealt nagu sibul ikka. A vat kui lõigata, siis on pisar ja parimad maitsed. Hakkab hinge, nakkab kõrva ja surub sõrmed sügavale südame sisse, ilma naljata.

Päästevestid selga

Tasasemast tasasem Sibul on sel aastal ja eriti sel nädalal meeldivalt aktiviseerunud. Seni viimasele tumekeelsele kitarriplaadile “Must” lisandus paari päeva eest uus album koos Ultima Thulega. Ja eile hakkas suurtuur ühes Thule ja Propelleriga.

Mida öelda? Tuuliseks kisub, ütlevad nad ise. Ei siin muud, kui päästevestid selga ja hammastega pardast kinni, sest lainetus tõotab tulla äkiline ja terav, nagu Läänemerel kombeks. Vinged viikingud põhja ei lähe. Või kui lähevadki, siis nii põhja kui läände kui loodesse ja kakku. Tulede põledes, silmade särades, keelte ja karmide kannelde kõlades.

Korrapärane kommertskirjutis hakkaks siinkohal ajama vältimatut leelo-leelot riimil poodi-poodi, aga milleks. Soovitaksin hoopis minna ja panna silmad kinni ja mõtelda terake teistsuguseid mõtteid. Riho Sibula juures on nõks sama mis parimas restoranis – roheline sibul, suvisibul, mugulsibul, Peipsi sibul ja paar sõbralikku sŠalotti ulatuvad korraga kõrvu maitsmiseks. Poola sibulat, mis supermarketi letis prevaleerib, ma õnneks lubada ei julge.