T: Lõpetame hommikul installatsiooni ülesehitamise ja jookseme tänavuse põhimessi VIP-avamisele. Peasissepääsu ees on aga nii suur kari vippe, et leiame end vahepeal vaatamas teisi messi sektsioone. Nagu näiteks „Art Statements” – noored galeriid ja noored kunstnikud üle kogu maailma. Rõõmustab näha Tokeo Hanazawa uusi teoseid Tokyo galerii Side 2 boksis – paar aastat tagasi avasin Tallinnas tema näitusega Temnikova & Kasela galerii. „Art Unlimited” pakub mahukaid projekte, hiiglaslik messihall on täidetud ligi 60 teosega. Vaimustavad on mu viimasel NY reisil kohatud arte povera uue laine kunstniku Pier Paolo Calzolari teosed. Douglas Gordoni „Henry Rebel” kahel ekraanil Dennis Hopperi pojaga pearollis on sama võimas. Jõuavad kohale mu tuttavad kunstikogujad Lätist ja me liitume nendega põhimessi külastavate inimeste massidesse (üle 300 galerii kahel korrusel). Hoone teisel korrusel on noorem ja n-ö odavam kunst, ent alla 4000 tuhande EUR-i hinnad loomulikult ei kuku. Broneerin ühe joonistuse oma tuttava Vene koguja jaoks.

K: Kuna otsustasime Baseli messist osa võtta üsna viimasel hetkel, polnud Baseli kesklinnast enam võimalik leida elamist alla 350 euro/öö, mistõttu elame 11 minuti rongisõidu kaugusel Dornachis. Täna on meie messi „Solo Project” avamine. Kuna mäletan, et see algab kava kohaselt kell 12, otsustan hommikul läbi astuda „Voltast” (teine satelliitmess, kuhu tahaks järgmisel aastal meie galeriiga osalema saada). Leian sealt paar toredat teost ühele kogujale soovitamiseks ja torman edasi meie messi avamisele. Kohapeal selgub üllatuseks, et messi VIP-avamine kestab teist tundi ja paljud vipid hakkavad tasapisi juba lahkuma. Ebaõiglane, miks sellest meid ei teavitatud? Aga Basel ei usu galeristi pisaraid. Varsti tuleb kohale mu kolleeg Karin Laansoo NYC-ist koos meie tubli kogujaga Eestist – ja lähemegi koos Baselit vallutama. Programmis on „Volta”, aga ka Timo Tootsi installatsioon „Memopol 2” Haus für Electronische Künstes. Vahepeal saan kutse tuntud galeristi Georg Kargli organiseeritud kunstikogujate õhtusöögile, mis on väga uhke.

N: Neljapäevad on minu jaoks alati „aeglased” ja ma olen meie galeriiboksis Kaido Ole teoseid tutvustades päeva lõpuks päris väsinud. Baselis satud sa kergesti hasarti suhtlemisest: siin praktiliselt ei liigu juhuslikke kunstivaatajaid – kõik on tulnud Baselisse spetsiaalselt uut kunsti otsima. Neljapäevaks on tegelikult pea kõik siin väsinud, sest enamik on tulnud Kasselist „Documenta” avamiselt, mis toimub korra üle viie aasta. Mul on juba kaks broneeringut ja peab ootama viimaste otsuste järele. Kella 21-st õhtusöök eestlaste, Saksa kunstniku ja Londoni kuraatori seltsis restoraniterrassil Reini ääres – selle veed on nii kiired!

R: Otsustan sisse magada ja saadan kunstiteadlasest elukaaslase hommikul meie messiboksi avama. Ööbimiskoha perenaine toob hommikusöögiks kohalikult farmerilt äsjavalminud kirsse. Messihalli jõudes leian eest suure rahvahulga, kõik kunsti süvenemas. Meie messiboksi privaatsemasse tagaossa, kus toimub väike Balti pidu, jõuab „Volta” messi direktor. Ta kiidab meie väljapanekut ja mulle tundub, et nad tahaksid meid tõepoolest järgmisel aastal enda juures näha. Meie Baseli messiseikluse lõpuni on jäänud veel kaks päeva.